Luulet lugedes

Luule Epnerit võib hetkel kõhklusteta nimetada meie rahvusliku draama-uurimise suveräänseks tipuks. Ei saa küll väita, et nimetatud „väljal“ oleks Eestis kunagi ülemäära tihedat trügimist olnud, see tõsiasi ei kõiguta aga mitte põrmugi küünlakuise juubilari positsiooni ega tema töö mõõtu ja tähendust – pigem vastupidi. Tehkem nii-öelda vahearuanne. Ühtaegu ülevaatlik ja ammendav käsitlus „Draamateooria probleeme“ (I-II Tartu 1992, 1994), arvukad artiklid ajakirjanduses, õpperaamatud. Toimetamistöö – viimati kogumik „Hermaküla“ koos Mati Undi ja Vaino Vahinguga. Epneri kirjutatud alaosade usaldusväärsust kiitsid kuue tartlase vastakat retseptsiooni kogenud „Eesti kirjandusloo“ (2001) isegi kõige karmimad kriitikud.

Luule Epneri karjäär on kaardunud silmatorkavalt sujuvat arengujoont pidi. Eesti kirjanduse õpinguid Tartu ülikoolis ning sellele järgnenud õpetamis- ja edasiõppimistööd (aspirantuur 1980. aastate alguses) sealsamas kroonis 1987. aastal kandidaadiväitekiri 1960.-1970. aastate eesti nõukogude näitekirjanduse ideelis-kunstilisest novaatorlusest. Oponent Ülo Tonts rõhutas eriti asjaolu, et dissertant oli esimesena eesti kirjandusteaduses võtnud lähtekohaks arusaama näitekirjanduse samaaegsest kuulumisest kirjandus- ja teatriprotsessi. Praegusest vaatevinklist näib see loomulikust loomulikumana ning Luule on nimetatud põhimõtte ka eraldi artiklis „Mida teha näitekirjandusega? Draamakäsitlus kirjandusloos“ (1997) veenvalt lahti kirjutanud, toona mõjus see aga tõepoolest novaatorlikult just uurimisparadigma seisukohast. Samavõrd leidis väitekirja juures tunnustust teoreetilise lähenemise järjekindlus ja selle materjalile rakendamise sujuv loomulikkus, mispuhul Tontsu sõnu laenates: „Smuul jääb Smuuliks (ning on seejuures smuulim kui senistes käsitlustes).“

1960-1970. aastate vaatlusest alustanuna on Luule hiljemgi suuresti neile kümnenditele truuks jäänud. Mis ei tähenda, nagu oleks ta neisse kinni jäänud – oh ei! Samuti pole tema töörada saatuse tahtel jäänud keerlema pelgalt näitekirjanduse maile. Tõsi küll, ülikooli õppejõud endale seda niisama lubada ei saakski, ikka on vaja lugeda kursusi üpris laial skaalal. Viimased kümme aastat on aga Luule pühendunud hoole all sealsamas Taaralinna koduülikoolis õpetatud ja õpitud teatriteadust, ning ilmselt teab vaid tema üksi, millist vaeva, energia- ja närvikulu on teatriuurimuse kui iseseisva akadeemilise distsipliini käimalükkamine 1992. aastal ja edasine eestvedamine – kusjuures Luule enda arvukate kursuste nimestikku on kuulunud näiteks draamateooria, teatriajalugu, -semiootika ja retseptsioon – talle maksma läinud. Samamoodi südamega on Luule olnud teatriuurijate ühenduse tegemiste juures selle loomisest saati, praegu kuulub ta lisaks veel eesti teatriajaloo üht kindlapiirilist lõiku (1965–1985) uuriva töörühma liikmeskonda.

Suurem osa Luule tekstidest, mis on ilmunud alates 1978. aastast, käsitleb mõistagi draamakirjandust, paari põikega proosavaatlustesse. Üksikarvustusi või lühikirjutisi leiab tema sulest napilt, pigem kaldub ta andma üldhõlmavaid ülevaateid, olgu objektiks kas mõni kindel ajalõik (nagu öeldud, kujutavad mitmed uurimused omaaegse väitekirja alaosade loogilisi edasiarendusi) või teisalt keegi kindel loojapersoon. 1990. aastatel ilmus näiteks lausa riburada tihedatoimseid ja teoreetiliselt usaldusväärselt toestatud käsitlusi I. Külveti, P.-E. Rummo, J. Kruusvalli, B. Kangro dramaturgiast. Teisalt annab Luule bibliograafiast vaevata välja selitada omamoodi temaatilised „pesad“ või „kobarad“ (teksti ja teatri vahekord, draama tekstipoeetika, klassika teatris ja ühiskondlikule taustsüsteemile projitseeritult).

Üheksakümnendate lõpus murrab Luule tekstidesse vaatlusalusena üha võimukamalt teater. Ühelt poolt ajaloolisest perspektiivist, mispuhul tähelepanu keskmesse tõuseb eesti teatri klassikakaanon (teadagi Tammsaare ja Luts!). Teisalt ilmutab end ilmselgelt samuti neisse väitekirja-kümnendeisse pidestuv (kui nõnda võib ütelda!?)  Undi-lembus. Nimelt on Mati Unt oma tekstidega – olgu tegu dramaturgiliste või lavastuste kui teatritekstidega – kestvalt Luule tähelepaneliku ja heasoovliku uurijaluubi all püsinud. Teine Luule suuri armastusi on vaieldamatult Madis Kõiv, kelle loomingule on ta analüütilisi valgusvihke heitnud õige mitmest vaatenurgast.

Luule fenomenaalne keskendumis- ja töövõime on imekspandavad. Tema üldistusvõimeline pilk seltsib väljenduse ratsionaalsuse ja kasinusega, sestap on Luule käekirja iseloomustanud usaldusväärne akadeemiline tasakaalukus ja isegi teatud hillitsetus. (Ilmselt vanematelt päritud raamatupidajalikkuse hoolikuse ning keele- ja tekstitundlikkuse õnnestunud süntees!?) Just paaril viimasel aastal on siinkirjutaja silm rõõmsa üllatusega märganud, et Luule, kes inimlikus plaanis pigem ennast taandama kipub, söandab – kas mitte teatrist kirjutama hakkamise mõjul!? – endale vahetevahel lubada ka isiklikumat münti emotsioonivälgatusi.