Teatripäeva läkitus
Kunst on rahu
Iga inimene on ainulaadne ja samas sarnane kõigi teiste inimestega. Ainulaadsus on väline ja, mõistagi, silmaga nähtav, aga igas inimeses on midagi, mis kuulub ainult sellele inimesele. Me võime seda nimetada hingeks, või vaimsuseks – või siis pole vajagi seda kuidagi nimetada, las ta lihtsalt olla.
Ent kuigi me oleme erinevad, oleme me ka sarnased. Inimesed igas maailma nurgas on põhiolemuselt sarnased, ükspuha, mis keelt me räägime, milline nahavärv meil on, või milline juuste värv meil on. On ehk isegi paradoksaalne, et me oleme ühekorraga nii sarnased kui ka erinevad. Ja võib-olla ongi inimene paradoksaalne oma keha ja hinge vahelise pinge olukorras, vastuolus kõige maisema ja immanentsema ning transtsendentse, materiaalseid, maiseid piire ületava vahel.
Kuid kunst, hea kunst, suudab imelisel moel ühendada täiesti ainulaadse ja kõikehaarava, jah, kunst suudab muuta ainulaadse, võib isegi öelda, võõra, universaalselt mõistetavaks. Kunst lõhub keelte, maailmaosade ja riikide vahelisi piire. Kunst ühendab mitte ainult seda, mis iseloomustab iga üksikut inimest, vaid hoopis teises mõttes ka seda, mis iseloomustab inimeste gruppe, näiteks rahvaid.
Ja kunst ei tee seda seeläbi, et muudab kõik ühesuguseks, vaid vastupidi, erinevust esile tuues, jah, seda võõrast. Heas kunstis paelub just võõras, see, mida me täielikult ei mõista ja ometi mingil moel mõistame, mõistatuslik võib vast selle kohta öelda, jah, see, mis loob transtsendentsuse, jumaliku, ülevoolava, mis peab kunstis olema ning milleni kunst meid viib.
Ja ma ei suuda välja mõelda paremat viisi vastuolude lahendamiseks. See on just vastupidine vägivaldsele konfliktile, mida me liigagi sageli näeme lahti rullumas destruktiivsete katsetena hävitada see võõras, ainulaadne teine, sageli kõige elajalikumaid tehnilisi uuendusi kasutades. Sünnib terrorism. Algab sõda. Sest inimesel on ka loomalik külg, ajendatud instinktist, kus teine, võõras, ei tundu paeluvalt mõistatuslik, vaid näib ohuna tema eksistentsile. Ja siis kaob see ainulaadne, see erinev, mis on universaalselt mõistetav ja muutub kollektiivseks sarnasuseks, kus see, mis on teistsugune, on oht, mis tuleb alistada. See, mis väliselt on erinev, näiteks erinevad usundid või poliitilised ideoloogiad, muutub millekski, mis tuleb maha suruda ja alistada.
Sõda on võitlus inimese seesmise, ainulaadse vastu. Ja see on võitlus kogu kunsti vastu, võitlus kogu kunsti olemuse vastu. Ma otsustasin rääkida kunstist üldiselt, mitte vaid teatrikunstist, ja seda sellepärast, et hea kunst, ikka sisimas, on alati ühest ja samast, sellest, et täiesti ainulaadne, täiesti erinev, muutuks universaalseks. Kunst oma väljenduses ühendab ainulaadse ja universaalse. Mitte erinevat eemaldades, vaid seda esile tõstes, võõral selgelt esile tulla lastes.
Sõda ja kunst on vastandid, samamoodi nagu sõda ja rahu on vastandid, lihtsamast lihtsam. Kunst on rahu.Norra keelest (nynorsk) tõlkinud Ene Aschjem
Kirjutan rahvusvahelise teatripäeva läkitust ja ehkki ma olen äärmiselt õnnelik selle võimaluse üle teie poole pöörduda, väriseb iga mu närvikiud raskusest, mis meid kõiki – teatriinimesi ja teisi kunstnikke – maailma praeguse olukorra painava pinge ja segaste tunnete tõttu rõhub. Ebastabiilsus on otsene tagajärg sellele, mida meie maailm konfliktide, sõdade ja looduskatastroofide näol läbi elab. Sellel kõigel on laastav mõju mitte ainult meie materiaalsele maailmale, vaid ka meie vaimuilmale ja hingelisele rahule.
Kõnelen teiega tänasel päeval tundega, et kogu maailm on muutunud justkui eraldi saarteks või uduhämus silmapiiril põgenevateks laevadeks, mis seilavad heisatud purjedega, ilma juhita, nägemata horisondil ühtki orientiiri, aga sellele vaatamata jätkavad purjetamist lootuses jõuda pärast pikka ekslemist mühaval merel turvalisse sadamasse, mis seda teetähist endas peidab.
Me pole kunagi varem olnud üksteisega nii vahetus ühenduses nagu praegu, aga samas pole meie maailm olnud kunagi varem nii teravates lahkhelides ja üksteisest kaugemal kui nüüd. Siin peitub dramaatiline paradoks, mille tänapäeva maailm meile peale sunnib. Vaatamata infoleviku ringlusele ja kaasaegse suhtluse lähenemisele, mille tunnistajateks me kõik oleme ja mis on purustanud kõigi geograafiliste barjääride piirid, on konfliktid ja pinged, millega maailm silmitsi seisab, ületanud loogilise taju raamid ning loonud keset seda näilist lähedust põhimõttelise lahknevuse, mis viib meid kaugemale inimsuse tõelisest olemusest selle kõige lihtsamal kujul.
Teater on oma algselt sisult puhtalt inimlik akt, mis põhineb inimkonna tõelisel olemusel, milleks on elu. Suur teerajaja Konstantin Stanislavski on öelnud: „Ärge tulge kunagi teatrisse poriste jalgadega. Jätke oma rämps ja sopp õue. Jätke oma väikesed mured, nääklused, tühised raskused – kõik see, mis rikub teie elu ja kisub tähelepanu eemale teie kunstilt – koos üleriietega ukse taha.“ Kui me astume lavale, siis kehastame seal üksnes ühe inimolendi ühtainukest elu. Aga sellel elul on suurepärane võime jaguneda ja paljuneda, peegeldada paljusid elusid, mida meie näitlejatena siin maailmas levitame, et need elustuksid ja tekitaksid inimestes assotsiatsioone.
Meie kõik – näitekirjanikud, lavastajad, näitlejad, teatrikunstnikud, poeedid, muusikud ja tehnilised töötajad – meie kõik ilma ühegi erandita tegeleme teatris elu loomise aktiga. Elu, mida ei eksisteeri enne, kui me astume lavale. See elu väärib hoolitsevat ja hoidvat kätt, armastavat ja hella hinge, lahket ja mõistvat südant ning kainet mõistust, mis tagab selle jätkumiseks ja kestmiseks vajalikud põhjused.
Ma ei liialda, kui ütlen, et me tegeleme laval elu endaga ja loome seda eimillestki. Me oleme nagu hõõguvad söed, mis kiiskavad pimeduses, valgustades öö pilkasust ja soojendades selle külmust. Meie anname elule hiilguse. Meie anname elule väljenduse. Meie anname elule jõu ja tähendusrikkuse. Ja meie kanname hoolt selle eest, et loodut mõistetaks. Me kasutame kunsti valgust selleks, et trotsida ignorantsuse ja ekstremismi pimedust. Me tunnustame elu doktriini, et külvata maailma elu. Selleks rakendame oma jõudu, aega, higi, pisaraid, verd ja närve – kõike, mida vaja, et edastada seda üllast sõnumit, kaitstes tõe, headuse ja ilu aardeid ning uskudes, et elu on elamist väärt.
Ma pöördun teie poole täna mitte selleks, et kõneleda, ega isegi mitte selleks, et ülistada kõikide kunstide isa – teatrit – tema rahvusvahelisel päeval. Pigem kutsun meid kõiki üles seisma koos, käsikäes, õlg õla kõrval, et kisendada täiel häälel, nagu me oleme harjunud seda tegema lavalaudadel, nii et meie sõnad ärataksid kogu maailma südametunnistuse ja aitaksid otsida kadumaläinud inimlikkuse tuuma. Vaba, salliva, armastava, sümpaatse, õrna ja mõistva inimlikkuse, mis on suuteline mõistma hukka brutaalsuse, rassismi, veriste konfliktide, üheülbalise mõtlemise ja ekstremismi jälgi kuvandi. Inimesed on kõndinud selle maa peal ja selle taeva all tuhandeid aastaid, ja nad jätkavad kõndi. Nii et astuge välja sõdade ja veriste konfliktide mülkast, kus te jalgupidi olete, ja jätke oma saapad lavauste taha! Võib-olla saab siis meie kahtluse alla pandud inimlikkus taas kord kindlaks kantsiks, mis annab meile põhjuse tunda uhkust selle üle, et me oleme inimesed ning vennad ja õed inimkonnas.
Kallid sõbrad,
kas ma tohin meid, loojaid, kutsuda olukorras, kus maailm klammerdub tundide kaupa igapäevaste infovoogude külge, sisenema omaenese eepilise aja, eepilise muutuse, eepilise teadlikkuse, eepilise peegelduse ja eepilise visiooni valda? Me elame praegu inimajaloo eepilisel perioodil ning need sügavad ja radikaalsed muutused, mida me kogeme suhetes iseenda, üksteise ja tehismaailmadega, kipuvad jääma väljapoole meie haarde-, sõnastus-, rääkimis- ja väljendusvõimet. Me ei ela kahekümne nelja tunnises uudiste tsüklis, me elame aja piiril. Ajalehed ja meedia ei oska ega suuda mitte vähimalgi määral käsitleda seda, mida me kogeme.
Kus on see keel, millised on need žestid ja kujundid, mis võimaldaksid meil mõista neid drastilisi muutusi ja katkestusi, mida me läbi elame? Ja kuidas anda praegu edasi oma elu sisu mitte reportaaži, vaid kogemusena?Teater on kogemuste kunst.
Kuidas jõuda meediakampaaniatest, simuleeritud kogemustest ja kohutavatest prognoosidest üle ujutatud maailmas kaugemale lõputust numbrite kordamisest, et kogeda iga üksiku elu, iga üksiku ökosüsteemi ning sõpruse pühadust ja mõõtmatust või valguse kvaliteeti võõras taevas? Kaks aastat koroonat on tuhmistanud inimeste meeled, ahistanud inimeste elu, lõiganud läbi suhteid ja viinud meid inimliku koosluse veidrasse nullpunkti.
Mis seemneid tuleks praegu istutada ja uuesti istutada, ja mis on need ülekasvanud ja röövvallutuslikud liigid, mis tuleks täielikult ja lõplikult eemaldada? Inimesed on nagu sütel. Vägivald lahvatab lõkkele irratsionaalselt ja ootamatult ohtralt. Paljud väljakujunenud süsteemid osutuvad olema kestva julmuse struktuurid.
Kus on meie mälestustseremooniad? Mida me peame mäletama? Millised on need rituaalid, mis võimaldavad meil lõpuks uuesti kujutleda ja hakata harjutama samme, mida me kunagi varem pole astunud?
Eepilise visiooni, eesmärgi, taastumise, paranduste ja hoolivuse teater vajab uusi rituaale. Me ei vaja meele lahutamist. Me vajame kokkusaamist. Me vajame ühise ruumi jagamist ja me peame seda ühist ruumi harima. Me vajame tähelepaneliku kuulamise ja võrdsuse kaitstud ruume.
Teater kujutab endast maa peal võrdse ruumi loomist inimeste, jumalate, taimede, loomade, vihmapiiskade, pisarate ja taassünni vahel. Seda võrdsuse ja tähelepaneliku kuulamise ruumi valgustab varjatud ilu, mida hoiab elus ohtude, tasakaalukuse, tarkuse, tegutsemise ja kannatlikkuse sügav vastastikune toime.
Lilleornamendi-suutras järjestab Buddha inimese elu kümme suurt kannatlikkust. Üks võimsamaid neist kannab nime kannatlikkus võtta kõike illusioonina. Teater on alati esitanud selle maailma elu kui miraaži, mis võimaldab meil vabastava selguse ja jõuga näha läbi inimlikku illusiooni, pettekujutelmi, pimedust ja eitust.
Me oleme nii kindlad selles, mida me vaatame ja kuidas me seda vaatame, et me ei suuda näha ega tunda alternatiivseid reaalsusi, uusi võimalusi, teistsuguseid lähenemisi, nähtamatuid suhteid ja ajatuid seoseid.
Praegu on aeg oma meelte, kujutluspiltide, ajaloo ja tuleviku põhjalikuks värskendamiseks. Seda tööd ei saa teha üksinda töötavad isoleeritud inimesed. See on töö, mida me peame tegema koos. Teater kannab endas kutset teha seda tööd koos.
Tänan teid südamest selle töö eest.Tõlkinud Anu Lamp
On olnud väga raske aeg elava etenduskunsti, näitlejate, tehnilise personali ja naiste jaoks, kes on pidanud võitlust sellel professionaalsel alal, kus on niigi palju ebakindlust.
Võib-olla on pidev kindlusetus aidanud teatriinimestel epideemiale vapramalt vastu pidada.
Nende kujutlusvõime on leidnud praegustes uutes oludes nutikaid, paeluvaid ja liigutavaid võimalusi suhtlemiseks, seda loomulikult interneti abil.
Niikaua kui inimesed on elanud meie planeedil, on nad üksteisele alati lugusid rääkinud. Imeline teatrikunst elab nii kaua, kui kaua me siin Maa peal elame.
Kirjanike, kunstnike, tantsijate, lauljate, näitlejate, muusikute ja lavastajate loomingulised tungid ei lase end kunagi maha suruda ja puhkevad lähimas tulevikus taas õitsele uue energia ja uuenenud arusaamaga maailmast, mis on meie ühine kodu.
Ma ei malda oodata!Tõlkinud Anu Lamp
Shahid Nadeem (Pakistan)
See on minu jaoks suur au kirjutada 2020. aasta teatripäeva läkitus. Ma tunnen suurt alandlikkust, aga samas kannustab mind mõte, et pakistani teater ja Pakistan ise on pälvinud Rahvusvahelise Teatriinstituudi, meie aja kõige mõjukama ja esinduslikuma teatrikogu tähelepanu. See on ka austusavaldus Madeeha Gauharile (1), teatriikoonile ja Ajoka teatri (2) asutajale, ühtlasi minu elukaaslasele, kes lahkus meie hulgast kaks aastat tagasi. Ajoka teatritrupp on läbinud pika ja raske tee sõna otseses mõttes tänavalt teatrisse. Aga ma arvan, et selline on paljude truppide kujunemislugu. See ei ole kunagi kerge ega takistusteta. See on alati võitlus.
Ma tulen valdavalt islamiusku maalt, mis on üle elanud mitmeid sõjaväelisi diktatuure, religioossete ekstremistide rünnakuid ja kolm sõda naaberriigi Indiaga, kellega me jagame tuhandeid aastaid ajalugu ja pärimust. Me elame tänapäeval oma naabrist kaksikvennaga totaalse sõja, kui mitte isegi tuumasõja hirmus, sest mõlemad riigid omavad nüüdseks tuumarelva.
Pakistanis jookseb selge veelahe sakraalse ja profaanse vahel. Profaanse jaoks pole religioossetele küsimustele kohta, sakraalse jaoks pole mõeldav avalik arutelu ega uued ideed. Kehtiva konservatiivse süsteemi jaoks eksisteerib kunst ja kultuur väljaspool tema „sakraalsete mängude” piire. Nii on kunstnike mängumaa olnud nagu tõkkejooks. Nad peavad kõigepealt tõestama, et nad on head moslemid ja kuulekad kodanikud, ning siis üritama kehtestada tantsu, muusika ja teatri „lubatavust” islamis. Suur hulk praktiseerivaid moslemeid ei tunnista seetõttu etenduskunste, ehkki tantsu, muusika ja teatri elemendid on nende igapäevaelu osa. Aga ühel ilusal päeval sattusime me juhuslikult vastamisi subkultuuriga, millel oli võime tuua profaanne ja sakraalne ühele ja samale lavale kokku.
1980. aastate sõjaväelise võimu ajal lõi grupp noori kunstnikke Ajoka trupi, kes esitas oma sotsiaalselt ja poliitiliselt julge, dissidentliku teatriga diktatuurile väljakutse. Noored avastasid, et üks kolmsada aastat tagasi elanud sufi bard väljendas hämmastavalt täpselt nende tundeid, nende pahameelt, nende ängi. See oli suur sufi poeet Bulleh Shah (3). Ajoka leidis, et ta saab avaldada oma poliitiliselt plahvatuslikke sõnumeid tema luule abil, tõstes mässu korrumpeerunud poliitilise võimu ja sõgeuskliku religioosse institutsiooni vastu. Võimud võisid keelustada või pagendada meid, aga mitte austatud ja populaarset sufi poeeti Bulleh Shah’d. Me avastasime, et tema elu oli sama traagiline ja ekstreemne nagu tema luulegi, mis oli talle eluajal põhjustanud fatvaasid (4) ja maapagu. Ma kirjutasin seejärel näidendi „Bulha”, mis rääkis Bulleh Shah elust ja võitlusest. Bulha, nagu teda Lõuna-Aasias hellitlevalt kutsutakse, kuulus sellesse Pandžabi poeetide traditsiooni, kes oma elu ja luulega vaidlustas kartmatult valitsejate ja kiriklike demagoogide autoriteeti. Need poeedid kirjutasid rahva keeles rahva püüdlustest. Nad leidsid muusikas ja tantsus väljendusvahendid, millega saavutada otseside Inimese ja Jumala vahel, minnes kaarega mööda religioossetest vahemeestest. Nad trotsisid soolisi ja klassilõhesid ning vaatasid meie planeeti imetlusega, kui Kõigevägevama ilmutust. Lahote kunstide valitsus lükkas käsikirja tagasi põhjendusega, et see pole näidend, vaid lihtsalt biograafia. Kui aga näidendit ometi alternatiivsel laval Goethe Instituudis mängiti, nägi, mõistis ja hindas publik sümbolismi, mis avaldus rahva poeedi elus ja loomingus. Publik samastus luuletaja elu ja ajastuga ning nägi paralleele omaenda elu ja ajaga.
Tol päeval 2001. aastal sündis uut tüüpi teater. Harras qawwali (5) muusika, sufi dhammal (6) tants, inspireeriv luuledeklamatsioon, isegi meditatiivne zikir (7) laul said näidendi osadeks. Grupp sikhe, kes olid linnas, et osaleda Pandžabi konverentsil, tuli teatrisse tükki vaatama. Sikhid tulid etenduse lõppedes lavale, nuttes ja emmates näitlejaid. Nad olid pärast India jagamist 1947. aastal, mille tulemusena Pandžab jaotati kahe riigi vahel, esimest korda ühel ja samal laval koos moslemitest pandžabidega. Bulleh Shah oli nende jaoks sama kallis kui moslemitest pandžabidele, sest sufid ületavad religioosseid ja kogukondlikke piire.
Sellele mälestusväärsele esietendusele järgnes Bulleh Shah India-odüsseia. Alustades teedrajavat tuuri Pandžabi India osast, mängiti „Bulhat” üle terve India, isegi kahe maa kõige teravamate pingete ajajärgul ja kohtades, kus publik ei osanud sõnagi pandžabi keelt, aga nautis iga hetke lavastusest. Samal ajal kui poliitilise dialoogi ja diplomaatia uksi üksteise järel suleti, jäid teatrite uksed ja India publiku südamed avatuks. Pärast üht väga soojalt vastu võetud etendust tuhandepealise maapubliku ees Ajoka ringreisi ajal India Pandžabis 2004. aastal tuli üks vana mees näitleja juurde, kes esitas suure sufi rolli. Vana mehega oli kaasas noor poiss. „Mu lapselaps on väga haige. Palun õnnistage teda.” Näitleja oli üllatunud ja ütles: „Babaji (8), mina ei ole Bulleh Shah, ma olen lihtsalt näitleja, kes mängib seda rolli.” Vana mees hakkas nutma ja lausus: „Palun õnnistage mu lapselast, ma tean, et ta saab terveks, kui te seda teete.” Me soovitasime näitlejal täita vana mehe palvet. Näitleja õnnistas poissi. Vana mees oli rahul. Enne lahkumist ta ütles: „Poeg, sa ei ole näitleja, sa oled Bulleh Shah reinkarnatsioon, tema Avatar (9).” Ja järsku avanes meile täiesti uus teatri ja mängu kontseptsioon, kus näitleja saab oma kehastatava tegelaskuju reinkarnatsiooniks.
Kaheksateistkümne aasta jooksul, mil me „Bulhaga” ringi oleme reisinud, oleme täheldanud sarnast reaktsiooni teatrikauge publiku hulgas, kelle jaoks etendus ei ole mitte lihtsalt meelelahutus või intellektuaalselt ergutav kogemus, vaid hinge liigutav spirituaalne kohtumine. Sufi meistrit mängivat näitlejat mõjutas see kogemus sedavõrd sügavuti, et temast endast sai sufi poeet ja ta on avaldanud kaks luuletuskogu. Lavastuses osalevad näitlejad on öelnud, et kui etendus algab, tajuvad nad Bulleh Shah kohalolu enda hulgas ja neil on tunne, et lava tõstetakse kõrgemale tasandile. Üks India õpetlane, kes lavastusest kirjutas, pani oma essee pealkirjaks „Kui teatrist saab pühamu”.
Ma olen ilmalik inimene ja minu huvi sufismi vastu on peamiselt kultuuriline. Mind huvitavad rohkem Pandžabi sufi poeetide artistlikud küljed, aga minu publik, kes ei pruugi olla ekstremistlik ega ortodoksne, võib omada siiraid usulisi veendumusi. Bulleh Shah sarnaste lugude uurimine, mida kõikides kultuurides esineb rohkesti, võib saada sillaks meie, teatritegijate ja anonüümse, aga vaimustunud publiku vahel. Me võime koos avastada teatri spirituaalseid dimensioone ja ehitada sildu mineviku ja tuleviku vahel, mis viivad kõigi kogukondade – usklike ja mitteusklike, näitlejate ja vanade meeste ning nende lapselaste – tulevikuni.
Põhjus, miks ma jagan Bulleh Shah lugu ja meie uuringuid sufi teatri kohta, on see, et laval mängides me vaimustume aeg-ajalt liigselt oma teatrifilosoofiast, oma sotsiaalsete muutuste kuulutaja rollist ja unustame seeläbi suure hulga publikust. Kaasaja põletavate küsimustega tegeledes jätame end ilma sügavalt puudutava spirituaalse kogemuse võimalustest, mida teater saab pakkuda. Tänapäeva maailmas, kus sallimatus, vihkamine ja vägivald on taas tõusuteel, kus rahvad on üksteisele vastandumas, usklikud võitlevad teiste usklikega, kogukonnad paiskavad välja viha teiste kogukondade vastu… ja kus samal ajal surevad lapsed alatoitlusest, emad sünnitusel puuduva õigeaegse arstiabi tõttu ja vihaideoloogiad koguvad jõudu. Meie planeet vajub aina sügavamalt ja sügavamalt kliimakatastroofi ja on kuulda Johannese Ilmutusraamatu ratsanike kabjaplaginat. Me peame rikastama oma vaimset jõudu; me peame võitlema oma maailma, oma planeedi apaatia, letargia, pessimismi, ahnuse ja hoolimatusega. Teatril on täita roll, õilis roll tiivustada ja mobiliseerida inimkonda, et see muudaks oma kulgu allakäigult kuristiku poole. Teater võib muuta lava, mänguplatsi pühaks paigaks.
Tõlkinud Anu Lamp
(1) Madeeha Gauhar (1956–2018) – lavastaja, näitleja, feminist, Ajoka teatri asutaja.
(2) Ajoka teater – asutatud 1984. Ajoka tähendab pandžabi keeles ‘kaasaegne’. Teatri repertuaari kuuluvad näidendid käsitlevad usulise sallivuse, rahu, soolise vägivalla, inimõiguste teemasid.
(3) Bulleh Shah (1680–1757) – Pandžabi poeet, kes kirjutas keerulistest filosoofilistest küsimustest lihtsas keeles, kritiseeris ägedalt religioosset ortodoksiat ja valitsevat klassi; pagendati Kasuri linnast, süüdistatuna ketserluses ja maeti väljapoole linna surnuaeda. Populaarne usulise sisuga laulude esitajate ja folklauljate hulgas. Austatud erinevate usulahkude poolt.
(4) Fatvaa – islamimaades mitmesuguste otsuste jõustumiseks kohustuslik mufti hinnang nende vastavuse kohta islami normidele.
(5) Qawwali – usulise sisuga sufi poeesia, mida esitavad lauljad (qawwalid), mida algselt kanti ette pühamutes ja mis viis kuulajad ekstaasiseisundisse.
(6) Dhammal – ekstaatiline tants sufi pühamutes, enamasti trummi saatel.
(7) Zikir – rütmistatud kirikulaul, palvete esitus.
(8) Babaji – elatanud inimese poole pöördumise austav vorm.
Carlos Celdrán (Kuuba)
Kui mina teatrile ärkasin, olid minu õpetajad juba seal. Nad olid oma teatrimajad ja oma poeetilised vaated rajanud oma isikliku elu varemetele. Paljud nimed on tundmata või meenuvad meile harva – nad töötasid vaikselt oma tagasihoidlikes proovisaalides ja täiskiilutud teatrimajades. Pärast aastatepikkust tööd ja harukordseid saavutusi lahkusid nad aja jooksul neist paigust ja kadusid. Kui ma sain aru, et minu saatuseks on astuda nende jälgedes, taipasin ühtlasi, et ma olin saanud neilt päranduseks põneva ja ainulaadse traditsiooni elada olevikus, ainsaks väljavaateks tabada kordumatute hetkede tõde; kohtuda teise inimesega teatrisaali hämaruses, kaitseks vaid täpne žest ja paljastav sõna.
Minu teater sünnib kohtumishetkedest vaatajatega, kes tulevad meie saalidesse õhtu õhtu järel linna kõige erinevamatest paikadest, et koos meiega jagada neid mõnda tundi, neid mõningaid minuteid. Ma ehitan oma elu neile ainukordsetele hetkedele, kus ma lakkan olemast mina ise ega ela läbi iseenda kannatusi, ja sünnin uuesti, mõistes teatrikutsumuse mõtet – kogeda üürikeste hetkede puhast tõde, kui me teame, et see, mida me prožektorite valgel ütleme ja teeme, on ehtne ja peegeldab meie kõige sügavamat, kõige isiklikumat osa. Minu ja minu näitlejate päriskodu on kootud neist hetkedest, kus me võtame endalt maskid, jätame retoorika, ei karda olla need, kes me oleme, ja ühendame pimeduses käed.
Teatri traditsioon on horisontaalne. Keegi ei saa väita, et mingis linnas, mingis privilegeeritud majas eksisteerib teatri keskpunkt. Teater, nagu mina seda mõistan, levib mööda nähtamatuid geograafilisi vöötmeid, milles segunevad nende inimeste elud, kes teatrit teevad. Teatrikunst on ühendav žest. Iga meister viib endaga hauda kaasa oma ainulised puhtuse ja ilu hetked; kõik meistrid kaovad ühtemoodi, ilma transtsendentaalse kaitseta. Teatrikunsti õpetajad teavad seda, ei mingit muud tänulikkuse vormi väljaspool seda, mis on ainsana kindel ja mis on meie töö lähtekoht: luua tõe, tõlgenduste paljususe, jõu ja vabaduse hetki keset maailma kõikuvat haprust. Midagi ei jää järele peale videosalvestuste ja fotode, mis suudavad tabada vaid loomingu kahvatut kaja. Sest see, mis jääb neist salvestustest alati vajaka, on publiku vaikiv vastus, kes vahetult mõistab, et seda siin ja praegu toimuvat ei saa tõlkida ega kogeda väljaspool seda hetke ennast, et koos tunnetatud tõde on elukogemus, korraks isegi puhtam kui elu ise.
Tõlkinud Anu Lamp
Simon McBurney (Ühendkuningriik)
Näitleja, lavastaja, Théâtre de Complicité asutajaliigePõhja-Liibüas, Kürenaika rannikust poole miili kaugusel on avar
varjuline kaljukoobas. 80 meetrit lai ja 20 meetrit kõrge. Kohalikus
dialektis on selle nimi Hauh Fteah. 1951. aastal radioaktiive süsiniku
meetodil tehtud analüüs näitas, et seal on olnud vähemasti 100 000 aasta
pikkune püsiv inimasustus. Väljakaevatud esemete hulgas oli luust
flööt, mille vanus määrati kuhugi 40 000 ja 70 000 aasta vahele jäävasse
aega. Kui ma sellest poisikesena kuulsin, küsisin oma isalt:
„Kas neil oli muusika?“
Isa naeratas mulle vastu:
„Nagu kõigil inimkogukondadel.“
Minu isa oli eelajaloolane, kes esimesena teostas väljakaevamisi Kürenaikal Hauh Fteah’s.
Mul on suur au ja rõõm olla tänavuse teatripäeva Euroopa-läkituse kirjutaja.
1963. aastal, kui maailma kohal lasus tõsine tuumasõja oht, ütles minu eelkäija, suur Arthur Miller: „Ajal, mil diplomaatia ja poliitika käed on nii kohutavalt lühikesed ja jõuetud, peab kunsti habras, aga mõnikord kaugeleulatuv puudutus kandma inimühiskonna kooshoidmise koormat.“
Sõna ‘draama’ tuleneb kreekakeelsest sõnast ‘dran’, mis tähendab ‘tegema’… ja sõna ‘teater’ pärineb kreeka sõnast ‘theatron’, mille sõnasõnaline tähendus on ‘nägemise paik’. Paik, kus me mitte üksnes ei vaata, vaid näeme, saame, mõistame. 2400 aastat tagasi kavandas Polykleitos Noorem suure Epidauruse teatri. Selle 14 000 inimest mahutava vabaõhupaiga akustika on imestusväärne. Keset lava tiku põlema kraapsamise heli kostab iga 14 000 istekohani. Ja nagu kreeka teatritele tavapärane, nägi publik näitlejaid vaadates ka taamal paistvat maastikku. Nii mitte üksnes ei sulandanud teater ja loodus ühe hetkega tervikuks, vaid ühendusid ka kõik ajastud. Kui näidend manas esile minevikumüüte käesolevas ajahetkes, võis publik vaadata lava tagant terenduvat maastikku ja näha oma lõplikku tulevikku. Loodust.
Üks Shakespeare’i Globe’i taasehitamisega kaasnenud märkimisväärseid teadasaamisi on samuti seotud sellega, mida me näeme. See teadasaamine on seotud valgusega. Nii Globe’i lava kui saal on mõlemad võrdselt valgustatud. Esinejad ja publik võivad üksteist näha. Kogu aeg. Kuhu iganes vaatad, seal on inimesed. Ja sellest tuleneb oluline järeldus – meile tuletatakse meelde, et Hamleti või Macbethi suured monoloogid ei olnud ainult iseendaga peetud mõtisklused, vaid avalikud arutelud.
Me elame ajas, kus on raske selgesti näha. Meid ümbritseb rohkem väljamõeldisi kui ühelgi teisel ajaloo või eelajaloo etapil. Iga „fakti“ võib vaidlustada, iga anekdoot nõuab endale meie tähelepanu, pretendeerides „tõele“. Üks väljamõeldis kummitab meid eriti järjekindlalt. See, mis üritab meid lahutada. Tõest. Ja teisest inimesest. Et me olevat eraldi. Inimesed inimestest. Naised meestest. Inimolendid loodusest.
Aga nii nagu me elame jaotuste ja killustatuse ajastul, elame me ka piiritu rände ajastul. Inimesed on liikvel rohkem kui ühelgi teisel varasemal ajastul, pidevalt põgenedes, käies, ujudes, kui vaja, asudes ümber. Üle kogu maailma. Ja see on alles algus. Vastus, nagu me teame, on piiride sulgemine. Müüride ehitamine. Ukse taha jätmine. Eraldamine. Me elame türanlikus maailmakorras, mille rahaühik on ükskõiksus ja mille salakaubaks on lootus. See türannia ei kontrolli mitte üksnes aega, vaid ka ruumi. Aeg, milles me elame, väldib meelega olevikku. Ta keskendub äsja olnule ja lähitulevikule. Olevikku mul pole. Ma ostan selle.
Kui ma selle nüüd ostnud olen, pean ostma järgmise… asja. Sügavam minevik on hävitatud. Tulevikul pole seetõttu väge.
Paljud ütlevad, et teater ei muuda ega saa midagi muuta. Aga teater ei kao. Sest teater on paik, mul on kiusatus öelda – varjupaik. Kuhu inimesed kogunevad ja moodustavad imeruttu ühtse koosluse. Nagu me seda alati oleme teinud. Kõik teatrid on kogukonnamõõtu – 50st kuni 14 000 hingeni. Nomaadide karavanist ühe kolmandikuni antiikse Ateena elanikkonnast.
Ja kuna teater eksisteerib ainult olevikus, siis esitab ta ka väljakutse sellele hävitavale vaatele ajale. Teatri aine on alati oleviku ajahetk. Selle tähendused luuakse esinejate ja publiku vahelise ühise teotsemise tulemusena. Mitte üksnes siin, vaid ka praegu. Kui näitleja ei tegutse, ei saa publik uskuda. Ilma publiku usuta ei ole etendus täielik. Me naerame samal hetkel. Me oleme liigutatud. Me ahmime õhku või oleme rabatud ega saa sõnagi suust. Ja tänu draamakunstile avastame sel hetkel kõige sügavama tõe: seda piiri, mida me pidasime kõige suuremaks eristajaks inimese ja inimese vahel, meie individuaalset eraldusjoont, ei anna tõmmata. See piirjoon on piiritu. Piirid meie vahel põimuvad. See on see, mida me jagame.
Ja nad ei saa meid peatada. Me ilmume igal õhtul uuesti kohale. Näitlejad ja publik kogunevad igal õhtul taas ja sedasama näidendit mängitakse uuesti. Sest nagu on öelnud kirjanik John Berger: „Teatri sügavas olemuses on aistitav rituaalne kordus.“ Teater on alati olnud saladuskatteid kergitav kunstivorm ja kuna ta rebib meie maailmalt maskid, on ta selline, nagu on maailm, milles me elame. Kus iganes on näitlejaid ja publikut, esitatakse seal lugusid, mida ei saaks rääkida kusagil mujal. Olgu selleks ooperimajad või meie suurte linnade teatrid või põgenikelaagrid Põhja-Liibüas ja üle kogu maailma. Need korduvad etendused köidavad meid alatiseks kokku.
Ja kui me oleksime Epidauruses, võiksime vaadata üles ja näha, kuidas me jagame seda kõike laiema maastikupildiga. Me oleme ja jääme alati looduse osaks ega saa selle eest põgeneda, nagu me ei saa põgeneda sellelt planeedilt. Kui me oleksime Globe’is, võiksime näha, kuidas näiliselt isiklikke küsimusi esitatakse meile kõigile. Ja kui me hoiaksime käes 40 000 aasta vanust Kürenaika flööti, mõistaksime, et minevik ja olevik on lahutamatud ning inimkogukonna ahelat ei saa türannid ega demagoogid lõhkuda.Tõlkinud Anu Lamp
2017
Nüüd juba viiskümmend viis aastat tähistatakse kevaditi rahvusvahelist teatripäeva. Meie päev – need kakskümmend neli tundi – saab alguse Jaapanis no ja Bunraku teatri külje alt, kulgeb läbi Pekingi ooperi ja Kathakali tantsu kodumaa, peatub teel Kreekast Skandinaaviasse Aischylose juurest Ibsenini, Sophoklese juurest Strindbergini, teel Inglismaalt Itaaliasse – Sarah Kane’i juurest Pirandelloni, ning teiste hulgas ka Prantsusmaal, kus oleme meie ja kus on Pariis – maailmalinn, kes kõige rohkem võtab vastu truppe mujalt maailmast. Seejärel viib see päev meid Prantsusmaalt Venemaale, Racine’i ja Molière’i juurest Tšehhovi juurde, sealt edasi üle Atlandi, et loojangul lõpetada California ülikooli mõne kampuse lähistel, kus võib-olla parajasti mõned noored inimesed uuendavad teatrit. Sest teater tõuseb alati tuhast. Ainult kivinenud harjumusi tuleb väsimatult lõhkuda. Teater elab rikkalikku elu, trotsides aega ja ruumi. Kõige kaasaegsemad näidendid toituvad eelmistest sajanditest, kõige klassikalisem repertuaar
kõlab tänapäevaselt iga kord, kui see uuesti lavale tuuakse.
Loomulikult ei ole rahvusvaheline teatripäev üks meie elu argipäev. See päev laotab me ette tohutu suure aegruumi ja selle aegruumi esile manamiseks toetun prantsuse näitekirjanikule Jean Tardieule, kes oli samavõrd andekas kui tagasihoidlik. Vahemaa ettekujutamiseks soovitab Tardieu mõelda, „mis on kõige kaugem tee ühest punktist teise”. Aja kujutlemiseks „mõõta sajandiksekundites aeg, mis kulub sõna „igavik” väljaütlemisele”. Aegruumi jaoks „valida enne uinumist kaks teineteisest kaugel asetsevat punkti ja arvestada välja aeg, mis kulub unenäos ühest punktist teise jõudmiseks”. „Unenägu” on see sõna, mille ma meelde jätan. Võiks arvata, et Tardieu ja Robert Wilsonon mõttekaaslased.
Rahvusvahelist teatripäeva võib ju ka kokku võtta Samuel Becketti sõnadega, kes oma napil moel laseb Winniel „Õnnelikes päevades” öelda: „Oo, milline ilus päev see oleksolnud!”
Mõtiskledes selle läkituse kallal, mida mul oli au kirjutada, tuletasin meelde kõik unenäod kõigist mängitud tükkidest. Ja nii ei astu ma siia UNESCO saali üksinda, mind saadavad kõik need tegelaskujud, keda ma olen laval kehastanud, rollid, kes on eesriide sulgedes näiliselt lahkunud, aga kes elavad minus edasi oma varjatud elu, valmis abistama või hävitama rolle, kes tulevad nende järel: Phaedra, Araminte, Orlando, Hedda Gabler, Medea, Merteuil, Blanche Dubois … Aga ühtlasi saadavad mind ka kõik need tegelaskujud, keda ma vaatajana olen armastanud ja kellele plaksutanud. Ja siin kuulun ma kogu maailmale. Ma olen kreeklanna, aafriklanna, süürlanna, veneetslanna, venelanna, brasiillanna, pärslanna, roomlanna, jaapanlanna, marseille’lanna, newyorklanna, filipiinlanna, argentiinlanna, norralanna, korealanna, sakslanna, austerlanna, inglanna –tõepoolest, terve maailm. Tegelik globaliseerumine – see on siin!
Laurence Olivier kuulutas 1964. aasta teatripäeval, et pärast rohkem kui terve sajandi väldanud võitlust on Inglismaal lõpuks asutatud rahvusteater, ja avaldas kohe samas soovi, et sellest kujuneks rahvusvaheline teater, vähemasti repertuaari poolest. Olivierteadis väga hästi, et Shakespeare kuulub kogu maailmale.
Mul oli rõõm teada saada, et 1962. aastal usaldati esimese rahvusvahelise teatripäeva läkituse kirjutamise au Jean Cocteaule, kes oli igati sobilik valik, sest just tema on kirjutanud raamatu „Minu reis kaheksakümne päevaga ümber maailma”. Mina olen maailmale teistviisi ringi peale teinud, ma olen selle teinud kaheksakümne lavastuse ja kaheksakümne filmiga. Ma arvestan siia ka filmid, sest ma ei näe mingit vahet filmis ja teatris mängimise vahel, mis mõjub iga kord üllatavalt, kui ma seda ütlen, aga see on tõsi.Nii see on. Ei mingit vahet.
Siin kõneldes ei ole ma mina ise ega ka mitte näitlejanna, ma olen lihtsalt üks neist paljudest tegelaskujudest, tänu kellele teater püsib. See on osaliselt ka meie kohustus. Ja paratamatus. Teisisõnu – teater ei ole olemas mitte tänu meile, pigem oleme meie elus tänu teatrile. Teater on väga tugev, ta peab vastu, elab kõik üle – sõjad, tsensuuri, rahapuuduse. Piisab, kui öelda „lava on lage plats ilma kindla ajastuta” ja lasta sellele astuda näitleja. Või näitlejanna. Mida nad seal tegema hakkavad? Kas rääkima? Publik ootab, ta saab seda teada. Publik, ilma kelleta pole teatrit olemas, ärme seda unusta. Ka üksainus inimene on publik. Et tühje toole liiga palju ei oleks! Kui just ei mängita Ionesco „Toole” … Selle näidendi lõpus ütleb Vana Naine: „Jah, jah, sureme täies hiilguses …Sureme, et saada legendiks … vähemasti saame oma tänava …”
Rahvusvahelist teatripäeva on nüüdseks tähistatud viiskümmend viis aastat. Nende viiekümne viie aasta jooksul olen ma kaheksas naine, kellel palutakse esineda päevakohase sõnumiga, nii et ma ei tea, kas „sõnum” on üldse sobilik sõna. Minu eelkäijad (meessugu paneb end maksma!) on rääkinud kujutlusvõime, vabaduse, omapära teatrist, on tuletanud meelde multikultuursust, ilu, vastuseta küsimusi … Ainult neli aastat tagasi, aastal 2013, ütles Dario Fo: „Ainuke lahendus kriisile peitub lootuses, et meie vastu korraldatakse suur nõiajaht, eelkõige noorte vastu, kes soovivad õppida teatrikunsti – niiviisi sünnib uus näitlejate diasporaa, kes kindla peale lõikab sellest vägivallast enneolematut kasu, leides uue väljenduslaadi.” Enneolematu kasu – ilus väljend, eks, mis vääriks kasutamist mõnes poliitilises programmis? … Kuna ma kõnelen Pariisis, veidi aega enne presidendivalimisi, siis soovitan neile, kes paistavad omavat soovi meid valitseda, olla ettevaatlikud enneolematu kasu suhtes, mida teater võib tuua. Aga ei mingitnõiajahti!
Minu jaoks tähendab teater teist inimest, see on dialoog, viha puudumine. „Rahvastevaheline sõprus” – ma ei tea, mida sellega öelda tahetakse, aga ma usun kogukonda, vaatajate ja näitlejate vahelist sõprust, kõigi nende liitu, keda teater ühendab – kes teatrile kirjutavad, kes teatrit tõlgivad, kes valgustavad, riietavad, kujundavad, kes seda tõlgendavad, kes seda teevad, kes siin käivad. Teater kaitseb meid, varjab meid … ma usun, et teater armastab meid … samavõrd kui meie teda armastame … Mulle meenub üks elatanud lavastaja, kes enne eesriide avanemist igal õhtul vankumatu järjekindlusega lava taga ütles: „Teater tulgu!” See ongi mu viimane sõna. Tänan.Isabelle Huppert
Prantsuse teatri- ja filminäitleja
Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp
2016
Kas teatrit on vaja?
Küsivad tuhanded teatris pettunud professionaalid ja miljonid teatrist väsinud inimesed.
Milleks meile teater?Praegusel ajal, kui teatrilava on muutunud nii tähtsusetuks, võrreldes linnaväljakute ja riikide maalahmakatega, kus mängitakse maha päriselu tõelisi tragöödiaid.
Mis see teater on?
Kuldsed rõdud, sametist tugitoolid, määrdunud kulissid, pressitud hääled või vastupidi – kõntsa ja verega kokku määritud black box’id ning hunnik paljaid ja hullunud kehi.
Kõike!
Teater suudab öelda kõike.Seda, kuidas elavad jumalad taevastes kõrgustes ja kuidas piinlevad vangid vangiurgastes, kuidas kirg ülendab ja armastus hukutab, kuidas head inimest ei vajata ja kuidas pettus võimutseb, kuidas ühed inimesed elavad korterites, aga lapsed põgenikelaagrites, kuidas pöördutakse tagasi kõrbe ja kuidas lahkutakse armsamatest – teater võib kõnelda kõigest.
Teater oli ja jääb igavesti olema.
Ja praegu, nende viimase viiekümne-seitsemekümne aasta jooksul on teater osutunud eriti oluliseks. Sest kõigist avalikest kunstidest on teater ainsana see, kus sõna jõuab otse suust suhu, pilk silmast silma, kus käsi puudutab kätt ja keha keha. Teater ei vaja vahetalitajat, inimese ja inimese vahel on läbipaistev valgus, ei lõuna, põhja, ida ega lääne suunast tulev valgus, vaid – valguste valgus, kõigi nelja tuule poolt kiirgav, mida igaüks vahetult tajub, olgu ta pahatahtlik või sõbralik inimene.
On vaja igasugust teatrit.
Ja kõikvõimalikest erinevatest ja rohketest teatrivormidest on kõige suurem nõudmine arhailiste vormide järele. Rituaalsete vormidega teatrit ei tohiks vastandada tsiviliseeritud rahvaste teatrile. Ilmalik kultuur on muutumas viljatuks, “kultuuriinfo” asendamas asjade lihtsat olemust ja selleni jõudmist.
Teater on avatud. Sissepääs vaba.
Kuradile kõik nutiseadmed ja arvutid! Minge teatrisse, võtke parteris ja rõdudel kohad sisse, kuulake ehedat sõna ja vaadake elavaid kujundeid – teie ees on teater, ärge suhtuge sellesse põlgusega ja ärge jätke oma kiirustavas elus kasutamata võimalust sellest osa saada.
On vaja igasugust teatrit.
Ainult üht mitte – poliitiliste mängude teatrit, poliitiliste hiirelõksude teatrit, poliitikute teatrit, poliitika teatrit. Igapäevase terrori teatrit – ei individuaalse ega kollektiivse terrori teatrit, laipade ja vere teatrit tänavatel ja linnaväljakutel, pealinnades ja maakolgastes
re
l
i
g
i
o
o
n
i
d
e
ja
et
n
o
s
t
e
va
h
e
l
Anatoli Vassiljev
Vene lavastaja ja teatripedagoogVene keelest tõlkinud Anu Lamp
Teatri jaoks tõelisi meistreid avastada on kõige hõlpsam teatrist eemalt. Nendeks on tavaliselt inimesed, kellele teater ei ole klišeede ja konventsioonide vorpimise masin. Just nemad leiavad tukslevaid allikaid ja elust pakatavaid jõgesid, mis lähevad enamasti kaarega mööda teatrisaalidest, kuhu iga päev koguneb inimesi, kes näevad vaeva mingisuguste maailmade jäljendamisega.
Me jäljendame maailma – selle asemel, et luua oma kontsentreeritud maailmu, mis peavad publikuga debatti ja mida mõjutavad varjule jäävad sügavad tunded. Ning just neid viimaseid suudab teater kõige paremini nähtavale tuua.
Selliseid teejuhte leiab kõige sagedamini proosast. Täna mõtlen ma ikka ja aina kirjanikele, kes umbkaudu saja aasta eest kirjeldasid prohvetlikult, ent samas vaoshoitult Euroopa jumalate loojanguhämarikku, mis langes meie tsivilisatsioonile ja püsib selle kohal senini. Ma pean silmas Franz Kafkat, Thomas Manni ja Marcel Prousti. Täna lisaksin nende prohvetite hulka ka John Maxwell Coetzee.
Nende ühine eelaimus maailma vältimatust lõpust – mitte planeedina, vaid inimestevaheliste suhete mudelina, ühiskonnakordade ja mässude mudelina – saadab meid nüüd painavana. Saadab meid, kes me elame pärast maailmalõppu. Me seisame silmitsi kuritegude ja konfliktidega, mis põletavad maha järjest uusi kohti isegi kiiremini kui kõikjale jõudev meedia seda kajastada jaksab. Ent need tulekahjud tüütavad kiiresti ära ja nii kaovadki jäljetult uudistest, me tunneme end abituna, kohkununa ja ümber piiratuna. Me ei suuda enam ehitada torne, ja müürid, mida me visalt püstitame, ei kaitse meid millegi eest, vastupidi, vajavad ise hoolt ja kaitset, mis võtabki suurema osa meie eluenergiast. Ja meil pole enam jõudu, et üritada näha seda, mis on värava ja müüri taga. Ja just seepärast peab olemas olema teater ja otsima sealt uut väge. Vaatama sinna, kuhu vaatamine on keelatud.
Krzysztof Warlikowski
[1] Franz Kafka, “Öösel”, tõlkinud Mati Sirkel, LR 1983, nr 27, lk 55.
2014
Kõikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim.
Puude all väikestes külades ja kõrgtehnoloogiat kasutavatel lavadel suurtes metropolides; koolisaalides, põldudel ja templites; agulites, linnaväljakutel, kogukonna keskustes ja siselinna keldrites tõmbab inimesi üksteise poole, et lävida omavahel üürikest aega vältavates teatrimaailmades, mille me loome, et oma keha, hingetõmmete ja hääle abil väljendada meie inimlikku keerukust, erinevust, haavatavust.
Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnika meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlikkust. Me tuleme kokku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad.
Kõikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim. Kogukondlikkuse juurtest sündinuna kannab ta meie eriilmeliste traditsioonide maske ja kostüüme. Ta kasutab meie keeli, meie rütme ja žeste ning puhastab meie keskel üht paika.
Ja meie, kunstnikud, kes me töötame selle iidse vaimu toel, tunneme sundi juhtida seda vaimu läbi oma südamete, ideede ja kehade, et näidata meie elu reaalsusi kogu nende maisuses ja hiilgavas müstilisuses.
Aga mis on sellel meie ajastul, kus nii paljud inimesed võitlevad oma olemasolu eest, kannatavad rõhuvate režiimide ja röövelliku kapitalismi all, põgenevad konfliktikollete, hädade ja õnnetuste eest; kus salateenistused ründavad meie privaatsust ja agressiivsed valitsused tsenseerivad meie sõnu; kus tehakse maatasa metsi, hävitatakse liike ja mürgitatakse ookeane – mis on sellel meie ajastul see, milleks me tunneme sundi end väljendada?
Kas selles ebavõrdse jõu maailmas, kus paljude suurvõimude käsklused üritavad meid veenda, et üks rahvus, üks rass, üks sugu, üks seksuaalne eelistus, üks religioon, üks ideoloogia, üks kultuuriline struktuur on parem kui teised, on õigustatud nõuda, et kunst hoitaks eemal sotsiaalsetest päevaküsimustest?
Kas meie, areenide ja lavade kunstnikud, mugandume turunõuetega või haarame kinni sellest võimust, mis meil on – teha puhtaks üks paik meie südameis ja mõtteviisis, koguda inimesed enda ümber kokku, neid ergutada, vaimustada ja informeerida ning luua lootuse ja avatud südamega koostöö maailm?Brett Bailey
Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp
2013
Vanadel aegadel, ilmutades sallimatust komödiantide vastu, lahendas võim olukorra näitlejate maalt pagendamisega.
Tänapäeva Itaalias esineb näitlejatel ja teatritruppidel kriisi tõttu raskusi nii esinemispaikade, teatrite kui publiku leidmisega. Seega ei tegele võimumehed enam kontrolliprobleemidega nende üle, kelle väljendusvahendeiks on iroonia ja sarkasm, sest näitlejatel puuduvad nii lava kui ka publik, kelle poole pöörduda. Renessansiaegse Itaalia võimuladvik, vastupidi, nägi palju vaeva komödiantide ohjes hoidmisega, kuna näitlejad nautisid suurt publikumenu.
On teada, et massiline commedia dell´arte näitlejate väljaränne toimus vastureformatsiooni sajandil, mil nõuti kõikide teatriruumide likvideerimist. Seda eelkõige Roomas, kus näitlejaid süüdistati püha linna solvamises. 1697. aastal laskis paavst Innocentius XII konservatiivsema kodanluse ja kõrgema vaimulikkonna esindajate tungival pealekäimisel lammutada Tordinona teatri. Moralistide sõnul olevat just seal esitatud suurimal hulgal sündsusetuid etendusi.
Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes ühtlasi vastutusele nood, kes sellist kirjasõna trükis levitavad. Aga nähtavasti sellal, kui me magasime, töötas saatan senitundmatu kavalusega. Kui palju enam tungib hinge see, mida näevad silmad, võrreldes sellega, mida võib lugeda raamatust! Kui palju enam laastab noorukite ja neidude meeli sobiva žesti saatel valjul häälel väljaöeldud sõna, võrreldes surnud trükisõnaga raamatus! Seega tuleb teatraalid kiiremas korras kõrvaldada meie linnadest, nagu on tavaks teha ebasoovitavate hingedega.“
Dario Fo
Milano, 29. jaanuar 2013Itaalia keelest tõlkinud Johanna Lamp
Olgu teie looming haarav ja originaalne. Sügav, puudutav, mõtlemapanev ja eriline. Aidaku see meil lahti mõtestada inimeseks olemise tähendust ja juhtigu teie elunägemust avali süda ning hooliv pilk. Olgu teil jõudu võita kõik karid, millega paljud teist kindlasti on sunnitud silmitsi seisma, nagu ebaõnn, tsensuur, vaesus ja nihilism. Olgu teid õnnistatud ande ja nõudlikkusega, et avada meile peksleva inimsüdame saladust kogu tema keerukuses. Juhtigu teid aukartus ja uudishimu, et sellest saaks teie elutöö. Ning õnnestugu parimail teist, sest ainult parimail teie hulgast – ja neilgi vaid harukordseil hetkil – õnnestub sõnastada vastus sellele kõige peamisele küsimusele: „kuidas me elame?“. Õnnelikku teekonda!
John Malkovich
Tõlkinud Anu Lamp