Jaak Rähesoole mõeldes

Paratamatusele tuleb alistuda. Paratamatu, et inimlik lähedusruum mu ümber hõreneb omaealiste põlvkonna kiireneval kadumisel, enamus juba kadunudki. Igaühel oli oma saatus, oma eluvalikud, kuid meid sidusid ühised mälestused sõjaeelsest Eesti ajast (lapse mälupildid on selgemad ja säilivad kõige kauem) … siis sõjast, vahelduvatest võõrvõimudest … kõigest siinmail kogetust.

Endast nooremate kadumine pole paratamatus, vaid julm ebaõiglus! Nagu Jaak Rähesoo puhul, kes oli ju mu kümmekond aastat noorema venna Paul-Eeriku eakaaslane ja märgilise 60-ndate põlvkonna olulisemaid esindajaid. Ühe kultuurimurrangu parimaid sõnastajaid, kroonik ning vaimukaaslane.

Õnneks pole mõttekaaslus pelgalt põlvkondlik nähtus. On ka põlvkonnaüleseid ühiseid mälestusi, mis, loodetavalt, nii vanimaid kui noorimaid ühendada võivad.

Küsiti meenutusi … need on nii isiklikud, subjektiivsed nii-kui-nii.

Enesesüüdistus: aga millal me Jaak Rähesooga viimati silmast-silma kohtusime? Aasta tagasi – ei, vist rohkem, kui Vanemuise väikeses majas etenduse vaheajal väheke kõnelda saime? Nüüd pole ma ammu kodust kuigi kaugele sõita jaksanud, ja Jaak polnud vist enam samuti kuigi liikuv.

Teadma ja mäletama hakkasin Rähesood ta kirjutiste järgi, lugesin huviga kohe, kui need ilmuma hakkasid. Isiklik tutvus algas ilmselt ta koduses Pärnus. Vananedes käisime Veljoga pea igal aastal suviti korraks sealses sanatooriumis „remondis”. Ühtlasi teatri- ja kontserdihooaega ära kasutades. Sugenesid huvitavad jutuajamised Jaaguga, ta oli ju erudiit nii teatri kui muusika, muudelgi kunstialadel … Otsesemad suhtlemised, valdavalt teatriga seoses, tekkisid hiljem nagu endastmõistetavalt.

Rähesoo tähendusest ja tähtsusest (kogu ta taustalehoidumise, esiletükkimist võõrastava, kuigi sageli resoluutse hoiaku juures) Eesti kultuuriloo, kirjanduse jaoks; meie valgustusliku osasaamise mõttes maailmakultuurist ta tõlgete ja kirjutiste kaudu ... seda kõike alles hakkame nüüd täielikult teadvustama. Erakordselt avarast maailmapildist, mida ta valdas ja vahendas, kõnelgu üldistusvõimelisemalt minust asjatundjamad ja sõnasuutlikumad.

Minu otsesemad töised, erialased isiklikumad kokkupuutumised temaga on seotud teatri, täpsemalt – teatriajalooga. Just eesti teatri ajalooga, kuigi ta sellealastes kirjutistes peegeldus endastmõistetav erudeeritus ka maailmateatri ajaloo osas.

1990-ndate teisel poolel uuris Rähesoo Fulbrighti stipendiaadina USA teatrit. Mul vedas, et sattusin siis temaga samaaegselt New Yorgis olema. Paremat giidi teatrilooliste allikmaterjalide, videote, raamatutega sealsetes suurimates kogudes vähemalt kiirtutvumiseks ei tea tahta.

Jälle – ta ei pidanud paljuks üldhariva ja -valgustava, nüüd juba korduvalt välja antud inglisekeelse raamatukese „Estonian Theatre” koostamist, mida oleme oma väliskolleegidele jagada saanud.

Otseselt olin seotud Rähesoo eestikeelse Eesti teatriloo kompaktse, lühikokkuvõtliku köite valmimisega. Teatrikõrgkoolid (ja mitte ainult nemad) tundsid puudust kogu eesti teatriajalugu (mis enam nii lühike polnudki) sisaldavast üldkäsitlusest, mida ka õpikuna kasutada saab. Meie seniste akadeemiliste uuringute paksud väljaanded selleks ülesandeks ei sobinud, kandsid pealegi oma ilmumisaja vältimatuid märke.

Rähesoo kasutas kõike publitseeritut, leides vajadusel mõne üksikasja juurde – imetlesin, kui täpselt ja põhjalikult ta seda tegi. Eriti head olid leitud seosed üldajaloo ja Euroopa teatritaustaga, ka teiste kunstialade arenguga. See polnud kompilatsioon (kuigi ta arhiivides vist ise ilmselt ei käinud) – vaid täiesti omanäoline, just rähesooliku käekirjaga raamat. Ta saatis mulle EMTA lavakunstikooli (kus enamiku eluajast olin, teatriuurija töö kõrvalt, teatriloo loenguid pidanud) oma käsikirja, peatükkide kaupa, tutvumiseks ja konsultatsiooniks. Sain vahetu mulje, kui vastutustundlikult, enesekriitiliselt ja süvenenult ta töötas. Lisaväärtus minu ja kooli jaoks oli, et juba põhiliselt vormistatud peatükke lubas Rähesoo kasutada üliõpilastele eksamieelseks lugemiseks, üldülevaate saamiseks.

Rähesoo töötsükkel oli üsna pikk, raamatuna ilmus „Eesti Teater. I” 2011. aastal. Vist, peale halveneva tervise võis ka ta ülim põhjalikkus pidurdada II osa (üksikteatrid, ainult Estonia ja Vanemuise muusikaosa on juba I köites) valmimist. Muidugi – kahju, et meil pole Rähesoo sisukaid hinnanguid igale Eesti teatrile eraldi. Kuid üldistav arenguprotsess on I osas, eri ajajärkude ülevaadetes, ikkagi olemas.

Nii ajaloolase kui kriitikuna oli Rähesoo eelkõige mõtleja. Ta kriitikaartiklitest sai elav ajalugu juba „siin ja praegu”, kirjutamishetkel. Hilisemad täiendused, enesekorrigeerimised palju ei muutnud. Analüüsis rohkem küll näidendeid, kuid enamasti on ka lavastustest olulist öeldud. Oma skeptilisel, jahedaks nimetatud moel oli ta tegelikult üsna universaalne kultuurikriitik, filosoofilise alltekstiga, mitte pelgalt teatri- või dramaturgiaasja ajaja. Laval on üksikasjadel tihti tähendus – tema oskas teinekord neis märgata ühtlasi seaduspärasusi. Rähesoo kirjutas nii, nagu tahtnuks ka ise kirjutada – aga ei osanud. Ta oli analüütiline ja teoreetiline, ilma parajasti käibelolevaid, sageli moemõjuliselt laenatud terminoloogilisi „trende” kasutamata.

Teater vist ei saagi päris täpset terminoloogiat välja töötada just oma elususe tõttu. Sest elav ei saa täpne olla, ta muutub etendusest etendusse. Kirjutajana vaatas Rähesoo lavastust korduvalt, et sedastada muutumisi. Elusus ja avatus (koos vaimsusega) on ta märksõnad, kui oma teatriraamatut kokku võtab.

Juba selle Ilmamaa väljaande (1995) pealkiri ise ongi Rähesoo – oma arusaamas kunsti (ja elu) vältimatust ambivalentsusest (ja Shakespeare’ist). „Hecuba pärast” sisaldab nii eneseirooniat kui eluülesande tõsidust. Kurba teadet saades seda raamatut kuidagi instinktiivselt kätte võttes (jäingi uuesti lugema!) avastasin, et olen kunagi sinna vahele jätnud ühe Paul-Eeriku kohe ilmumisjärgse arvustuse väljalõike – ja mõned enda esmamuljemärkmed raamatust. Mu sõnastus oli nii abitu, et jäigi hiljem mujal kasutamata. Rähesoo suutis teinekord hetkemuljes tabada tabamatut, mis heale teatrile omane. Mina olin tookord suutnud vaid konarlikult sõnastada, Rähesood lugenuna, milline võiks (peaks) minu meelest teatrist kirjutaja olema:

„Olles sees, olla ühteaegu ka väljas, kõrval, kohal. Üle olev, kirgede ja põrkumiste kohal olev? Aga see … „Hecuba pärast” pole ju pelgalt jahe distantseeritus? Olla see üle olev (mitte üleolev!), kes püüab läheneda, kes oskab mõista.”

Häbenedes oma esmataju lapsikust ja naiivsust arvan siiski, et nende sõnade tagune mõte kehtib minu jaoks praegugi, kui Rähesoole mõtlen.