ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio 1961–1971 Tallinnas

Koostanud Anne-Reet Margiste ja Anne Tuuling

Aastal 1957 oli Eestis taastatud kõrgem näitlejakoolitus Tallinna Riiklikus Konservatooriumis loodud lavakunstikateedris (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool), mille juhatajaks sai Voldemar Panso. Vajadus uue erialase haridusega näitlejapõlvkonna järele oli aga suurem kui ühe kõrgkooli jaoks võimalik koolitusmaht. See asjaolu lõi soodsa pinnase teatrite juurde loodud stuudiote tekkeks, mis olid ellu kutsutud tagamaks noorte näitlejate järelkasvu, pidades silmas iga üksiku teatri hetkevajadust. Olulisemad olid aastatel 1961–1971 Vanemuise (lõpetas 4 lendu) ja Draamateatri (lõpetas 3 lendu) juures tegutsenud Eesti NSV
Teatriühingu stuudiod. (Monika Larini eessõnast raamatule)

1973. aasta 20. augusti õhtupoolikul omavahelises vestluses küsis teatriloolane Karin Kask Ants Lauterilt: „Kas eelistate stuudiot või instituuti?“

Ants Lauter: „Oleneb instituudist ja stuudiost. Pean üldiselt vähem instituutidest, Teatristuudio on ennekõike praktiline asutus. Nii tugevaid teoreetilisi aluseid kui instituudist sealt kaasa ei saa. Kõige olulisem on orgaanilise oleku omandamine. Selleks on tarvis psühhotehnikat. Kuidas selleni jõuda, kas väliste võtete või mõnede teiste vahenditega, see oleneb individuaalsetest eeldustest. Lavastajal peab olema näitleja suhtes sisserääkimise võime, sugestiivsus, et inimesed oleksid õhinal, kogu hingega asja juures. Eetilistel küsimustel on oluline tähtsus. Isiksust tuleb suunata, kui ilmnevad tema huvid, tahtesihitlus. Teda saab toetada, elulises edasiminekus aidata. Isiksusel tuleb ehk palju oksi maha võtta, enne kui tõeline kujuneb. Tõsi on, et ETÜ stuudiotest tuli terve bukett andekaid inimesi.“

Toimetanud Ene Paaver

Kujundanud Mari Kaljuste