Kuidas ma näitlejapisikust lahti sain

Lilian Vellerand

Esimene koolieelne ihalus oli ballett. Ei mingit balletti! ütles isa. Aga minul hakkas pea õnnest ringi käima, kui Estonia dekoratsioonide liimilõhna sisse hingasin. Kooliajal mängisin „Noore kaardiväe” Ljubkat, ülikoolis Zoja Kosmodemjanskajat. Juurast poliitilistel põhjustel ära aetuna ja filoloogiasse põiganuna käisin kuulamas Ants Lauteri loenguid eesti teatri ajaloost ja võtsin osa tema tööst „Kolme õe” kallal. Veršininit kehastas hilisem filoloogiadoktor Harald Peep, mina lugesin Olga osa. Natuke liikusime ka. Pärast ülikooli töötasin Keila ajalehes ja käisin Keila kultuurimaja näiteringis. Mängisin „Mikumärdi” Emsit. Truppi austas oma osavõtuga 1916–1919 vana Draamateatri näitleja olnud Karl Vasko, Ruts Baumani vana sõber. Pärast Lauterit oli tema teine autoriteet, kes mulle teatri asjus midagi kasulikku õpetas. Ta ütles: „Laps, tõmba tagasi, me mängime lihtsamini.” Ise oli ta „Mikumärdi” ületamatu pops.

*

Panso lavastused ja Panso kool oli kultuuriõhustikus midagi väga selgesti muutnud. Esimene šokk oli juba Panso reisikiri „Laevaga Leningradist Odessasse” (1957). Praegu ei saa enam keegi aru, mis seal nii erilist oli. Aga tol ajal oli see sõõm keelatud vabadust ja ülemeelikust. „Punttila” oli minu jaoks täiesti uus ja hullusti vaimustav teater. Panso Brecht kippus mul isegi Panso Tammsaaret varjutama. Häbi küll, aga nii see oli.

Kust see tuli, aga juba kuuekümnendate alguses või isegi varem hakati Pansot ja Tammurit Panso kasuks vastandama. 1958. aasta Balti teatrikevade rebimine Panso „Punttila” ja Tammuri „Kadunud poja” vahel oli vahekordades midagi lõplikult muutnud. Tammur jätkas Ranneti ja Liivesega, Panso alla Tammsaaret ja Smuuli ei lavastanud. Tammuri pateetilis-tundeline laad hakkas ajale jalgu jääma.

Aga Tammur ise? Ta oli tunnis heatujuline, innustav, jõudu purskav. Ei mingit Rannetit. Ta tegi meiega „Suveöö unenägu”! Ja me ei kartnud teda. Ta ei vihastanud ega solvunud, kui temaga ei nõustunud. Ta laskis endale vastu haukuda. Oli ju nii? Ta rõõmustas siiralt, kui miski korda läks. Ja näitas seda välja. Proovisime Titania–Oberoni stseeni. Tekst läheb nii. Oberon: „Pea, tormakas. Kas pole ma su mees?” Tomera eksis ja ütles: „Kas pole ma su naine?” Titanial ei jäänudki muud üle, kui vastata: „Siis olen ma su mees!” Tammur pahvatas naerma ja hüüdis vahele: „Õige reageering!” See vist jäigi minu stuudioaja tipphetkeks. Muid kiitusi ei mäleta. Siiski. Lauter ütles korra millegi peale: „Revolvernäitleja.” Tunnustus on hea asi. Aga mitte kõige tähtsam.

Stuudios õnnestus mul vist korra kogeda, mis värk selle alateadvusega on. Proovisime mingit vana vene, vist Krõlovi komöödiat. Olin vana hoidja, kes kantseldab plikasid ja hüppab neile peale. Ma nagu kaotasin korraks järje ja põrutasin rusikaga vastu tooli käsipuud. Teised ütlesid, et nüüd oli õige. Pärast proovisin veel, aga see polnud enam see. See hetk, et sa nagu ei tea, ei registreeri, mida sa parajasti teed, on nagu rekord sajas meetris. See on see, mille pärast maksab näitlejaks saada. Nüüd mõtlen, et selle järele ma sinna stuudiosse läksingi. Arvan teadvat, mis asi on psühholoogiline teater. Professionaalid saavat selle kätte lõpmatu kordamisega, aga vahel ka niisama, juhuslikult. Kui ka ennast petan, oskan seda „imehetke” vähemalt kujutleda.

*