Anu Kell, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige
Armas eesti rahvas, kes te armastate kultuuri, eriti eesti kultuuri, mis on maailma mastaabis nii marginaalne, aga ometi nii suur ja eriline. Mina olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja uhke selle üle. Ma seisan täna siin, et toetada õpetajate nimel kultuurirahvast, kelle osa Eesti vaimses arengus on määratult suur, aga tasu selle töö eest naeruväärselt väike. Me oleme ühes paadis – õpetajad ja kultuuritöötajad. Lapsest, kes loeb, kasvab inimene, kes mõtleb. Ja noorest, kes suunatakse varases eas kultuuri juurde, kasvab empaatiavõimeline inimene. Kas mitte just selliseid, kriitiliselt mõtlevaid ja empaatiavõimelisi inimesi ei vaja meie Eesti tulevikus? Kultuuritöötajad on need, kes pakuvad vaimustavaid elamusi, ja õpetajad on need, kes suunavad noored seda märkama ja väärtustama. Aga meie valitsus ei saa sellest aru, et õpetajaid ja kultuuri on vaja, et eestlaste silmad säraksid, inimesed oleksid õnnelikud ja süda paisuks uhkusest nii laulupidudel, teatris kui igal pool mujal, kus eestlased väärikaid tegusid teevad. Et inimesi, kes tegelevad kultuuri ja haridusega, õiglaselt hinnata, ei piisa ainult missioonitundest ja sellest, et me oleme laulurahvas ja sellest, et meil on kultuur.
Õpetajad on täna siin selleks, et toetada kultuuritöötajaid. Eesti vanasõna ütleb, et surm ka ei võta sealt, kust enam midagi võtta ei ole. Aga tundub, et kultuuri ja hariduse arvelt on ikka veel midagi võtta, kuigi midagi juurde pandud ei ole. Ja see, mis on jäänud, on tegelikult imepisikene osa. Õpetajad, eriti eesti keele ja kirjanduse õpetajad on igapäevaselt seotud kultuuriga. Kultuur on ülimalt oluline osa vaimsest kasvamisest ja noor ei käi ju koolis mitte niivõrd selleks, et õppida bioloogiat ja matemaatikat, vaid eelkõige selleks, et kasvada kriitiliselt mõtlevaks ning oma keelt ja rahvast väärtustavaks inimeseks. Ja selles on just nimelt ka koolihariduses kultuuril määratult suur osa. Mina käin oma õpilastega väga-väga palju teatris, kontsertidel, õppekäikudel, erinevates muuseumites. See on väga suur ja toetav osa inimeseks kasvamise teekonnal. Aga ma tunnetan iga aastaga, et järjest raskem on viia õpilasi teatrisse, kui teatripiletite hinnad aina tõusevad, kui raamatute hinnad on lennanud lakke ja järjest keerulisem on põhjendada, miks me suuname õpilasi teatrisse/muuseumi jm, kui noor inimene näeb igalt poolt, et palka tõstetakse teistes kohtades, prioriteedid on mujal – kultuuritöötajad ja õpetajad on marginaalsed tagareas seisjad, kes aeg-ajalt tõstavad häält, aga egelikult lõppkokkuvõttes sellest mitte midagi ei muutu.
Heinrich Heine ütles kunagi, et selles riigis, kus põletatakse raamatuid, hakatakse varsti tapma ka inimesi. Eestis ei põletata raamatuid. Veel. Aga kultuuri ja haridusse suhtumine on andestamatult kriitiline, terav ja negatiivne. Minu jaoks on täiesti paradoksaalne olukord, mis Eesti riigis hetkel valitseb, kui Riigikogusse saab kandideerida ja tööle minna inimene, kellel on keskharidus. Selleks, et töötada õpetajana, nõutakse kandidaadilt magistritasemel kõrgharidust, aga võrdleme palun palkasid – palgavahe on mäekõrgune. Seda kõike näevad ja tajuvad ka meie noored. Riigikogulaste ja valitsuseliikmete palgad tõusevad iga kord, kui tõuseb Eesti keskmine palk, õpetajad ja kultuuritöötajad lohisevad kuskil saba lõpus, isegi riigi keskmist palka ei suudeta võimaldada nendele inimestele, kes kasvatavad ja kujundavad vaimselt inimesi, kes tulevad meie järel, noori, kes loovad meie riigi tulevikus, määravad, mis saab meie Eestist, eesti kultuurist, haridusest, Eesti inimestest, kas see siis ei ole oluline? Sellepärast on õpetajad täna siin ja toetavad sajaprotsendiliselt kultuuritöötajate nõudmisi, kuna kõik on läinud liiga kaugele ja kui me selle vastu ise välja ei astu, siis meid lihtsalt tallataksegi jalge alla. Kui meie riik eesti kultuuri hoida ei suuda ja kultuuri- ja haridustöötajaid väärtustada ei oska, siis kuskil mujal maailmas seda ka ei tehta. Aitäh.
Anu Kell on Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, Aasta kirjandusõpetaja 2024, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tallinna Reaalkoolis ja Gustav Adolfi Gümnaasiumis,