Riigikohtu tsiviilkolleegium asus ühemõtteliselt seisukohale, et koondamissituatsiooni ei ole olukorras, kus töö ei lõppenud, töömaht ei vähenenud, tööd ei korraldatud ümber, varem töötanud töötaja ei naasnud tööle jne. Kohus rõhutas, et töötaja keeldumist tööajanormi suurendamisest või vähendamisest ei loeta asjaoluks, mis tingib töö lõppemise - seda eriti olukorras, kus tööandja sisuliselt nõuab töötajatelt sama töö tegemist väiksema palga eest.

Kohus märkis, et mistahes töölepingu tingimuste muutmine ei tähenda töö lõppemist kokkulepitud tingimustel. Seda ka mitte olukorras, kus kohalik omavalitsus vähendas munitsipaalasutuse eelarvet, mille juht omakorda tegi kõigile töötajatele ettepaneku palgakärpeks. Kohus rõhutas, et antud vaidluses ei oma tähtsust, et teised töötajad nõustusid tööandja ettepanekuga töötasu vähendamiseks ja miks nad seda tegid - ka see ei anna õigust koondada töötajat, kes töölepingu muudatusele alla ei kirjuta. Seaduse mõte ei ole see, et anda tööandjale mugav võimalus maandada oma ettevõtlusrisk töötajate peal.

Siit veel kord järeldus: tööandja väited ongi sageli vaid temale sobiv seaduse tõlgendus, mis kohtus ümber lükatakse. See saab toimuda aga vaid siis, kui töötajad on valmis oma õigusi kaitsma ja ametiühingud oma liikmeid sellistes vaidlustes hästi ja pädevalt esindavad.

Informatsioon: Eesti Ametiühingute Keskliit