Teater ei ole äriettevõte.

Meie, teatriinimesed, tahame jagada Teiega oma sügavat muret Poola avalike teatrite saatuse pärast.

Esimest korda pärast sõjaseisukorda, mil boikoteerisime koos ametlikke etendusasutusi,  astume üles ühise avaldusega. Me ei lähtu mingi üksiku teatrileeri või koolkonna seisukohalt. Probleem on palju tõsisem. Kaalukausil on Poola kunstilise teatri mudel, mille püsimajäämine on nüüd ohustatud. Ja me loodame, et see kunstilise teatri mudel ei lähe korda ainult meile, vaid ka Teile – meie vaatajatele, diskussioonis osalejatele, kultuuri kaasloojatele.

Paar päeva tagasi otsustasid Alam-Sileesia Vojevoodkonna ametnikud näitetruppide, loomeliitude ning Kultuuri- ja Rahvusliku Pärandi Ministeeriumiga konsulteerimata muuta Alam-Sileesia teatrite statuuti ja vabastada praegused teatrijuhid ametist, asendades need ärimaailmast toodud mänedžeridega. Selliseid pretsedendituid juhtumeid toimub aina sagedamini.

Pealinnas Varssavis ei ole ikka läbimõeldud teatripoliitikat. Teatrijuhtide vahetused näivad olevat juhuslikku laadi, Varssavi Kultuuriamet ei oska formuleerida konkreetseid ootusi eri teatrite suhtes ega suuda esitada Varssavi avalikule arvamusele mingit teatristrateegiat. Ühe Poola tähtsaima ja teenekama teatri – Draamateatri (Teatr Dramatyczny) – tulevik on küsimärgi all. Võimeesindajate väljaütlemised – kes toovad Draamateatrile eeskujuks isemajandavaid meelelahutusteatreid – näitavad täielikku vastutuse puudumist Poola kultuuri ees. Samal ajal on Varssavi munitsipaalteatrid alafinantseeritud, neil pole vahendeid uuteks lavastusteks ega etenduste andmiseks. Sel aastal vähendati jällegi nende dotatsiooni, seekord 12% võrra. Need rahad paigutati ümber linna tutvustamise eelarvesse, mis kasvas peaaegu kahekordseks – mullusest 35 miljonist zlotist tänavuse 60 miljoni zlotini. Samal ajal langesid teatrite dotatsioonid 91 miljonilt 80 miljonini. Tõeliselt võiksid linna tutvustada aga just üle Poola ja maailma kuulsad teatrid.

Poola teatri jõud põhineb eelkõige teatrikeele ja -esteetika mitmekesisusel. See mitmekesisus võib varsti muutuda üheülbaliseks kaubanduslikuks pakkumiseks. Kahjuks suurem osa poliitilistest otsustajatest käitub nagu poleks neile vaja midagi peale kommertskultuuri. Ning nad eeldavad, et ka ühiskond ei vaja midagi muud.

Dotatsioone teatritele on Poolas süstemaatiliselt vähendatud. Võlgu, mis on tekkinud järjepidevate eelarvekärbetega, kasutatakse argumentidena kunstiasutuste juhtide vastu, mitte aga ametnike vastu, kes on tekkinud olukorra eest vastutatvad.

Asi, mille eest võitleme, on Poola kunstiline teater ning see on unikaalne nähtus. Me teame, et teater muutub ajas, muutustele peab alluma ka selle intsitutsionaalne vorm – aga mitte selle hävitamise hinnaga. Seega nõuame laiapõhjalist ja süstemaatilist arupidamist teatrirahvaga, nõuame debatti teatrite finantseerimise kohta, aga teisest perspektiivist kui majandusliku kasu saamine. Teater ei ole äriettevõte, etendus ei ole toode, vaataja ei ole klient. Ärgem hüljakem teatrikunsti, pigem loobugem ebakompetentsest otsustajatest.

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

http://www.popieram.info/