Jaan Tooming

5. aprillil 2024 lahkus meie hulgast lavastaja ja näitleja, mõtleja ja kirjamees Jaan Tooming.

Võrdväärselt oma õpetaja Voldemar Pansoga tuleb Jaan Toomingat pidada teatrikeele ja -mõtte suurimaks mõjutajaks ja muutjaks XX sajandi teise poole eesti teatris.

Jaan Tooming lõpetas 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu. Aastail 1968–1969 töötas ta Noorsooteatri näitlejana, 1969–2009 Vanemuise näitleja ja lavastajana ning 1979–1983 oli ühtlasi Ugala teatri peanäitejuht. 1990. aastatel tegutses ta lavastajana ka Tartu Lasteteatris, mis kasvas välja tema ja Ülo Vilimaa juhendatud Vanemuise õppestuudiost. Sealt sai alguse ka Jaan Toominga ja Anne Türnpu pärimusteatrialane mõttekaaslus. Selle näideteks on lavastused „Lemminkäinen. Mäng Kalevala teemal“ (pärimusteater Loomine 2005, koos Eva Klemetsi ja Anne Türnpuga) ning vepsa eepose „Virantanaz“ ainetel loodud lavastus „Jumalad on maal!!!“ (Toomteatri ja ERMi koostöös 2019). 2005. aastal asutas Jaan Tooming etnograafilise ja religioosse ainestikuga tegelenud teatritrupi Sagar Sagitta. Elu lõpuaastail tegi ta viljakat koostööd Elva LendTeatriga, kus tõi 2017–2020 välja kuus lavastust. Jaan Tooming on lavastanud veel Endlas, Vanalinnastuudios, teatris NO99 ja Saksamaal Potsdamis ning korduvalt Soomes Joensuu linnateatris. Lavakunstikoolis juhendas ta XXI (2004) ja XXIII lennu (2008) diplomilavastusi. Ta on teinud telelavastusi ja filme ning avaldanud luuletusi, esseid ja draamatekste. Oma teatrimõtted koondas Jaan Tooming eneseanalüüsi- ja mõtisklusraamatutesse „Religioossed motiivid minu loomingus“ (2011) ja „Teater kui saladus“ (2015). 

Jaan Toomingaga seotud radikaalset teatrikeele uuendamise algust tähistasid hooaja 1968/69 kolm lavastust. Kõigepealt Gustav Suitsu luulel põhinenud „Ühte laulu tahaks laulda“ (Kirjanike Maja saalis, lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming), kus ta osales ka näitlejana. Järgnesid August Kitzbergi näidendi „Enne kukke ja koitu“ töötlus „Laseb käele suud anda“ tema lavastuses ning Evald Hermaküla lavale toodud Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ Vanemuise teatris. 

Kõigis lavastustes oli kesksel kohal 1968. aastal eriti aktuaalne üksikisiku protest vägivallasüsteemi vastu, aga tähelepanuväärne on, et katsetatud uus teatrikeel määras suures osa eesti teatri arengujoone aastakümneteks. 

Edasi tuli peaosa lavastuses „Sina, kes sa saad kõrvakiile“ (lavastaja Evald Hermaküla) ning tema enda lavastatud Osvald Toominga „Külvikuu“, Henrik Ibseni „Väike Eyolf“ ja Alexandre Dumas’ romaani ainetel loodud „Musketäriaana“. Neis töödes otsis Jaan Tooming (nagu Evald Hermakülagi) eriomaseid, sõnast lahus olevaid väljendusvahendeid. Soovimata olla üksnes kirjaniku ruuporiks, põimis Tooming vabalt autoritekstidesse lavastuse ideed toetavat ainest. See oli autoriteater kõige puhtamal kujul. mis esitas uusi psühhofüüsilisi nõudeid näitlejatele ning esiplaanile tõusis trupi mõttekaaslus ja ühine pühendumine lavastuse ideele. Seda rõhutati muusika ja ruumiloome poolt võimendatud totaalsete lavastajakujundite abil. Püüti tegelaste sisemisi motiive ja käitumise alltekste väljendada nii, et psüühiline impulss väljenduks otsekohe füüsiliselt ning silmaga nähtaval kujul. 

1976. aastal jõudis kätte Jaan Toominga loominguline kõrgperiood, mida tähistavad lavastused „Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Veli Joonatan“ ja „Polonees 1945“ ning „Kauka jumal“ (1977) ja „Tõde ja õigus“ (1978). Toominga lavastuste tõttu muutus Vanemuine uueneva ja huvitava teatri tõmbekeskuseks ka väljaspool Eestit. Lavastused „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Polonees 1945“ arvati Nõukogude Liidus teatrihooaegadel 1975/76 ja 1976/77 ametlikult kahekümne parima teatrilavastuse hulka. „Tõe ja õiguse“ lavastusega osales Vanemuine esimese Eesti teatrina mainekal BITEFi teatrifestivalil Jugoslaavias.

Lavastamise kõrval lõi Jaan Tooming Vanemuises rea võimsaid rolle peamiselt Epp Kaidu ja Kaarel Irdi lavastustes, kus sageli oli lavapartneriks Evald Hermaküla. Imre Madáchi „Inimese tragöödia“, kus Tooming mängis Luciferi ja Hermaküla Aadamat, tõi Vanemuisele peaauhinna üleliidulisel ungari dramaturgia festivalil ja viis teatri külalisetendustele Ungarisse. Jaan Tooming on ainus eesti lavakunstnik, kes on pälvinud kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele mõeldud Ants Lauteri nimelise auhinna kahel korral: näitlejana (1975) ja lavastajana (1977).

Jaan Toominga tegevus Ugala teatri peanäitejuhina langes kokku uue teatrimaja valmimisega. Oma ande ja mõttejulgusega andis Jaan Tooming Baltimaade moodsaimale teatrihoonele uue sisu ja vaimsuse. Ta jõudis Ugalas nelja aasta jooksul teha seitse lavastust, nende hulgas legendaarne „Kihnu Jõnn“, mis käis ära kuues riigis üle maailma ja mida mängiti veel kakskümmend aastat hiljemgi. Uue maja avalavastus oli Eduard Vilde romaanide „Mahtra sõda“ ja „Prohvet Maltsvet“ alusel loodud lavakompositsioon „Rahva sõda“, millelt Eesti tollane tippjuht pärast esimest vaatust pahasena lahkus. Toominga viimaseks tööks Ugala peanäitejuhina jäi Maksim Gorki „Põhjas“, mis püsis repertuaaris viis aastat ja mida võib pidada üheks paremaks vene klassika tõlgenduseks eesti teatris viimasel poolsajandil. Jaan Toominga lavastustega oli Eesti teater selleks ajaks kindlalt Euroopa teatrikunsti kõrgliigas. 

Jaan Toominga loomingu kõrgperiood jäi lühikeseks. Aastaid 1984–1996 on ta ise nimetanud raske depressiooni ajaks. Väe taasleidmine toimus Henrik Ibseni näidendi „John Gabriel Borkman“ lavastusega Vanemuises (1996), mis tõi talle taas parima lavastuse auhinna. Järgnes veerand sajandit aktiivset lavastajatööd, tema lavastuste arv küünib sajani. Elu lõpuaastate säravateks saavutusteks jäävad Elva LendTeatris tehtud „Hamlet“ Nero Urkega nimiosas (2017) ja aastakümnete pikkuse unistuse teostamine – Rein Sarvesaare näidendi „Kaupo“ (ilmunud 1937) esmakordne lavale toomine 2019. aastal ERMi teatrisaalis, peaosades Kristo Viiding, Nero Urke ja Tõnis Mägi. Viimaseks näitlejatööks teiste lavastajate juures jäi Andrese roll Ago-Endrik Kerge Tammsaare-ainelises lavastuses „Aeg tulla – aeg minna“ (Vanemuine 1986).Viimaseks filmirolliks oli Kurat Rainer Sarneti filmis „November“ (2017). 

Oma loomingu esimesel perioodil suutis Jaan Tooming oma maailmavaadet sisendada võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähendus ja mõju kestis lõpuaplausist kauem. Viimaste aastakümnete loomingus asetas Tooming end sageli eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, publitsisti seisukohavõtt hakkas tema töödes prevaleerima kunstniku üle. Aga see oli kunstniku teadlik valik, selgelt seotud tema üha pessimistlikumaks muutuva maailmatajuga ning kirgliku sooviga vastanduda sellele, mille ta sõnastas nii: „Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses.“ Ta oli veendunud, et teatri missioon pole näidata elu räpasust, vaid sihti – sihti, mille poole püüda.

Jaan Toomingale peame olema tänulikud selle sihikindla ranguse eest, mis on olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus. Ise on ta selle sõnastanud nii: „Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast ning püüab vastata tõelistele probleemidele – mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud.“ 

Eesti teatris pole olnud teist lavastajat, kelle looming oleks sedavõrd selgelt allutatud ühele selgele pealisülesandele. Kogu elu ja iga üksiku loomeakti mõtestamine on kõige olulisem, mida Toomingalt õppida. Tema esimesest lavastusest, mille juhtmotiiv oli laul „Misse Jumal meid on loonud?“, kuni viimaseni, milleks jäi 2022. aastal Tartu Pauluse kiriku krüptis Mika Waltari romaani „Riigi saladus“ ainel loodud „Teekond Jumalasse“, on ta alati olnud sõnumiga lavastaja ja sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege.

Jaan Toomingale on omistatud ENSV teenelise kunstniku aunimetus ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk. Ta on pälvinud Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest.