6. V 1931 – 19. XI 2016

Ülo Tonts sündis Valgamaal Laanemetsa talus põllutööliste pojana, õppis Hargla ja Laanemetsa algkoolis ning lõpetas Valga I Keskkooli. Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas õppis ta aastail 1949–1954, lõpetades selle eesti filoloogina. Seejärel oli ta õpetaja Tartu 2. ja 8. Keskkoolis. Alates 1957. aastast avaldas ta ajakirjanduses kirjanduse ja teatriarvustusi ning alates 1960. aastast oli ta üha enam seotud teadustööga: esmalt Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina Tartus 1960–1962, seejärel vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumis 1963–1966 ning taas erinevatel ametikohtadel KKI-s kuni aastani 1994, 1998. aastal kuulus Ülo Tonts ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse koosseisu. Uurimistöö kõrvalt on ta pidanud aastail 1989–1996 loenguid Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse õppetooli lektori ja dotsendina, samuti Viljandi Kultuurikolledžis ja kuulunud Eesti Muusikaakadeemia teatriajaloo rühma. Alates 1966. aastast kuulus Ülo Tonts Eesti Kirjanike Liitu ja Eesti Teatriliitu.

Filoloogiakandidaadiks sai Ülo Tonts 1967. aastal väitekirjaga Rudolf Sirge loomingust. Talle omase pikaajalise süvenemise märgina ilmus lühimonograafia Rudolf Sirgest 1974. aastal ning pälvis Juhan Smuuli nimelise preemia. Arvustanud ja käsitlenud artiklites varakult ka Juhan Smuuli teoseid, jõudis monograafilise ülevaateni seegi (1979). Töö mõlema autori loominguga aga sellega ei lõppenud: Ülo Tontsu koostatud on Rudolf Sirge «Teoste» köited IV–VII (1978–1980) ning Juhan Smuuli «Teosed» I–VII (1986–1990). Samal ajal ilmus tema sulest pidevalt artikleid ja arvustusi, mille paremik on koondatud valimikesse «Poolt ja vastu» (1975) ja «Vaateid ja väiteid» (1982). Samal ajal tegi ta ka ulatuslikku kaastööd «Eesti kirjanduse ajaloo» IV ja V köitele ning avaldas koos Endel Mallese ja abikaasa Reet Krusteniga eesti kirjandust populariseerivat seeriat vene keeles.

Eesti iseseisvumise ja erifondide avanemise ajal süvenes Ülo Tonts pagulaskirjandusse ning temast sai üks pagulasproosa ja memuaristika viljakamaid käsitlejaid: juba 1991. aastal ilmus koos Karl Muru ja Piret Kanguriga (Kruusperega) kirjutatud ülevaade «Väliseesti kirjandus», 2008. aastal UTKK väljaandel lõpuks kaante vahele jõudnud mahukas «Eesti kirjandus paguluses» sisaldab mitmeid Ülo Tontsu kirjutatud autorikäsitlusi ja ülevaate paguluses ilmunud memuaristikast. Omaette raamatutena nägid ilmavalgust artiklikogumik „Klassikuks kodust kaugel“ (2006) ning Ilmamaa sarjas «Eesti kirjanikke» monograafiad «Valev Uibopuu» (2004), «Pedro Krusten» (2007) ja «Ilmar Talve» (2009). Lõpetamata jäi pikem uurimus Mats Traadi proosast, millest üks peatükk jõudis trükki Loomingu maikuu numbris. Kõiki Ülo Tontsu autorikäsitlusi iseloomustab taktitunne ja hea psühholoogiline intuitsioon ning elu ja loomingu sidus tõlgendus.

Kahte muusat võrdse kiindumusega teeninud Ülo Tonts oli ka viljakas teatrikriitik. Ta vajas ning armastas teatrit. Heatahtlikult ja mõistvalt jälgis ta eesti teatri arengut ligi poole sajandi vältel, kirjutades arvustusi, loomingulisi lähivaatlusi ja ülevaateid. Teatrit nägi Tonts rahvusliku institutsioonina ning hoidis eriti silma peal eesti algupäranditel ja nende uutel tõlgendustel. Ulatuslik valik arvustusi ja mõtisklusi aastatest 1964–2005 ilmus pealkirja all «Liiga palju head teatrit» (2009). Teatriuurimusliku koguteose «Eesti sõnateater 1965–1985» ühe autorina süvenes Ülo Tonts  Vanemuise teatri ajalukku, mida ta oli teatri loomenõukogu liikmena lähedalt jälginud 1970. aastatest peale. Selle töö viljaks ja edasiarenduseks on raamat «Kolmkümmend aastat teatriehitamist» (2006), mida autor ise nimetas teatriloo sugemetega jutustuseks Vanemuisest Kaarel Irdi juhtimise all. Ülo Tonts pälvis korduvalt Teatriliidu kriitikapreemia ning 2010. aastal Priit Põldroosi nimelise auhinna pikaaegse teatriuurimusliku ja pedagoogitöö eest nii kirjanduse kui teatriteaduse alal.

Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Ajakiri Looming