29. jaanuar 1951 – 6. jaanuar 2022

„Ma tahan, et oleks armastust!“ ütles Maria Klenskaja ühes oma viimastest intervjuudest. Ja armastust jagaski ta külluslikult nii inimestele enda ümber kui ka oma tegelastele. Ta oli suur andja. Küllap ei saanud mõni saaja sellest teadagi, kuidas Maria tema peale mõtles, tema eest seisis – jälgides läbinägelikult teatris toimuvat, juhtis ta vahel teiste tähelepanu: hoidke seda inimest.

Maria Klenskaja tuli teatrisse tööle 17-aastaselt, tollase Noorsooteatri rekvisiitori ja grimeerijana. Draamateatri lavale astus ta lavakunstikateedri lavastustes 1970. aastate alguses ja pärast lõpetamist 1974. aastal asus sinna tööle. Too tööpäev kestis ligi 50 aastat, paariaastase põikega Vanalinnastuudiosse (1988–1989). Tema loomingus on üle 100 rolli Draamateatri laval ja teist sama palju teiste teatrite lavastustes, telelavastustes ja -sarjades, kuuldemängudes. Võimsad ja lüürilised, võitlevad ja armastavad, targad ja südamlikud naised Valentina („Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Mélisande („Pelléas ja Mélisande“, 1975), Ljubov („Ljubov Jarovaja“, 1977), Ophelia („Hamlet“, 1978), Ines („Tuul Olümposelt tuhka tõi“, 1986), Roxane („Cyrano de Bergerac“ Vanalinnastuudios, 1986), Lettice („Leekrüübe“, 1995), Lotte („Kolm „O““ Vene Draamateatris, 1996), Olga („Kolm õde“, 1996), Naine („Hullumeelne professor. Tema elukäik“, 1996), Naine („Kumalasemesi“ Saueaugu teatritalus, 2001), Margarethe („Kopenhaagen“, 2002), proua Pernelle („Tartuffe“, 2015), Elatanud naine („„Delhi“ tants“ Theatrumis, 2015), Malle („Maailma otsas“ Rakvere Teatris, 2016), Sveta („Isamaa pääsukesed“, 2018), Ida („Linnade põletamine“, 2020).

Säravalt isikupärane näitleja, ühtaegu jõuline ja tundlik, temperamentne ja detailitäpne, erksa komöödianärviga ja kõige õrnemaid tundetoone valdav Maria Klenskaja oli ka üks olulisemaid Eesti filminäitlejad: Ramilda („Indrek“, 1976), Ester („Surma hinda küsi surnutelt“, 1977), Alma Oinas („Saja aasta pärast mais“, 1986), Pille („Keskea rõõmud“, 1986), Valentina („Varastatud kohtumine“, 1989), Ingeborg („Georg“, 2007), vanaema Minna („Seltsimees laps“, 2018), Andrese vanaema („Vee peal“, 2020). Paljude vaatajate – nüüdseks vaatajapõlvkondade – jaoks on eesti kultuuri märgilised tegelased Maria Klenskaja häälega rääkivad „Naksitrallide“ Muhv ning „Mõmmi ja aabitsa“ Jänku-Juta.

Maria Klenskaja pälvis mitmeid preemiaid oma filmirollide eest, sai korduvalt Eesti teatri naisnäitleja auhinna, 1996. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Mikk Mikiveriga), 2002. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta oli Eesti Näitlejate Liidu auliige.

Preemiad on siiski tähtsad ja annavad eneseusku, sest nad on ju kolleegide, oma tsunftikaaslaste kiidusõna – küllap selle tunde ajel asutas Maria Klenskaja ise 2001. aastal Kristallkingakese auhinna, et tunnustada noort teatriinimest esimeste edukate tööde eest.

Kolleegid kutsusid teda Mašaks, kuid selles polnud iial familiaarsust.

Mašal oli ainuomane huumorimeel, pulbitsev ja samas kummaliselt terav. Ta oli legendaarne lugude rääkija. Milline ammendamatu anekdootide varu, põhjatu teatrilugude varasalv! Iga lugu kui väike etendus! Kui hämmastavad ka olid Maša lood ja kui nakatav nende esitus, siis eriline oli see, kuidas mõni väike lugu särahtas ja valgustas läbi olukorra või inimese olemuse. Keeleandekas Maša tundis sõna kaalu. Ta tõlkis meeleldi, ka näidendeid Kuldse Maski etenduste sünkroontõlke tarvis.

Maša on heldelt tänanud ja südamlikult meeles pidanud oma partnereid. Ja ta on ise olnud see partner, kes laval mängu üleval hoiab, proovisaalis mootori käima tõmbab, mõne omavahelise julgustava sõna või pilguga aitab kellelgi taas haarata käest libiseva rollitunnetuse. Kes vaimustab partnereid oma karakterite leidmise ja ülesehitamise andega. Maša tööeetika tähendas ka väsimatut valmisolekut keskenduda, pühenduda. Ja seda vana teatritõde, et poriste saabastega ei tulda lavale – argielu muresid ei tooda teatrisse kaasa tööd ja loomingut segama.

Maša isiksus oli rollidest lahutamatu – soe, tundlik ja samas energiline, elujanune. Näitlejanna enda avarus kumas tema rollides, mis suutsid haarata kogu inimlikku vastuolulisust. Ja teisalt – vaid pilguga või ülelibiseva ilmemuutusega sai tähenduse ja sügavuse ka põgus hetk. Mälupildile kerkib koos Mikk Mikiveriga mängitud pinev ja õrn väljaütlematusetekst Jaan Kruusvalli „Hullumeelne professor. Tema elukäik“. Kahe suure näitleja kohalolek ja kontsentratsioon.

Maša viimaseks filmirolliks jäi elu edasi viivat tarkust pakkuv vanaema filmis „Vee peal“. Viimaseks koduteatri rolliks oli oma elukogemusega sõjajärgses kaoses tasakaalu pakkuv Ida „Linnade põletamises“. Üheks ta lavapartneriks oli kaks põlvkonda noorem näitlejanna Teele Pärn, kes ütles neil päevil: „Ta õpetas mulle oma kohaloluga, et elu on suur, ära jää talle alla. [---] Nüüd seda pilku enam ei ole, aga see ei tähenda, et saaks mööda vaadata sellest, mida ta läbivalgustanud on. See ruum ei saa enam pimedaks minna. Tuleb tõsta oma lõug üles ja vaadata sellele valgusele otsa. Ma olen põhjani tänulik.“ (kultuur.err.ee, 06.01.22)

Jah, muidugi armastus. Tammsaare Ramilda: „Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele.“


Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Rakvere Teater
Theatrum
Vana Baskini Teater
VAT Teater
Vene Teater
Saueaugu Teatritalu
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Kinoliit
EMTA lavakunstikool
Eesti Rahvusringhääling
Kultuuriministeerium