Eile lahkus meie hulgast armastatud lavastaja, teatri- ja filminäitleja Lembit Ulfsak.

Lembit Ulfsak lõpetas 1966. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1970. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu, kursusekaaslasteks Ene Järvis, Helene Vannari, Tõnu Tepandi, Kaarel Kilvet, Liis Bender, Rein Laos, Väino Uibo, Kristi Teemusk jt. Ta töötas näitlejana 1969–1978 Noorsooteatris, 1978–1985 (vaheaegadega) Draamateatris, aastatel 1985–1994 oli näitleja ja lavastaja Tallinnfilmis ja alates 1994. aastast töötas taas Eesti Draamateatris.

Lembit Ulfsaki näitlejatee sai alguse murrangulistel aegadel teatris. Üks esimestest avalikest ülesastumistest oli 1969. aasta Suitsu-õhtul. Noorsooteatri-aastate olulisemate tööde sekka kuuluvad rollid nagu Indrek (Tammsaare, Panso, Küla „Inimene ja revolutsioon“, 1970), Kuningas (Anouilh „Becket ehk Jumala au“, 1972), Oliver (Segali, Härmi ja Rummo „Oliver ja Jennifer“, 1972). 1994. aastast tänaseni oli Ulfsak Eesti Draamateatri näitleja. Sellest pikast ajast meenutame mitmekülgset rollide galeriid: Punttila (Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, 1994), Yvan (Reza „Kunst“, 1998), Mushnik (Menkeni „Väike õuduste pood“, 2000), Willy Loman (Milleri „Müügimehe surm“, 2006), Stammgast (Kõivu „Lõputu kohvijoomine“, 2008) jt. Mängukavas olid veel „Eesti matus“ (2002), „Augustikuu“ (2010) ning „Vennad Karamazovid“ (2015). Viimased rollid sündisid külalisena Tallinna Linnateatris Adolf Šapiro lavastuses „Tagasitulek isa juurde“ (2015) ning koduteatris Juhan Ulfsaki lavastuses „Kaart ja territoorium“ (2015). Pikkade teatriaastate sisse mahtus ka mitu lavastajatööd.

Lembit Ulfsak mängis ligi sajas filmis nii Eestis kui ka mujal („Ukuaru“, 1973; „Legend Ulenspiegelist“, 1976; „31. osakonna hukk“, 1980; „Kapten Granti otsinguil“, 1985; „Doktor Stockmann“, 1988; „Ma pole turist, ma elan siin“, 1989; „Ainult hulludele ehk halastajaõde“, 1990; „Tulivesi“, 1994; „Mina olin siin“, 2008; „Mandariinid“, 2013; „Vehkleja“, 2015 jpt). Ulfsakit armastati ka rollide eest lastefilmides („Arabella, mereröövli tütar“, 1993; „Hüvasti, Mary Poppins“, 1983; „Röövlirahnu Martin“, 2005; „Väikelinna detektiivid“, 2013), samuti andis ta oma hääle paljudele animafilmitegelastele („Lotte“ filmid, „Jääaja“ filmid jne). Lisaks kinofilmidele tegi Lembit Ulfsak kaasa telelavastustes, seriaalides ja kuuldemängudes. Näitlejatöö kõrvalt lavastas ka ise kaks filmi – „Keskea rõõmud“ (1986) ja „Lammas all paremas nurgas“ (1992).
Ulfsaki tööd näitlejana on tunnustatud mitmete näitlejapreemiatega: hooaja näitlejapreemia („Oliver ja Jennifer“, „Becket ehk Jumala au“ Noorsooteatris, 1973), II järgu näitlejapreemia („Ljubov Jarovaja“ Draamateatris, 1978), Näitlejate Liidu aastapreemia (2003), Eesti teatri meespeaosa aastaauhind Willy Lomani rolli eest „Müügimehe surmas“ (2007), Baltic Star auhind rahvusvaheliselt teatrifestivalilt Baltiiski Dom (2015).

2012 hääletati Ulfsak Eesti filmi sajandiauhinna (sajandi meestäht) vääriliseks. Jaanuaris 2015 nomineeriti Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm „Mandariinid“, milles Lembit Ulfsak mängis peaosa, parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele ja Oscarile. Aastal 2016 kandideeris Kuldgloobusele aga Soome-Eesti-Saksamaa ühistööna valminud “Vehkleja”, kus Ulfsak samuti kaasa tegi. Ulfsaki viimane filmitöö oli roll AJ Annila filmis „Igitee“ (Soome-Eesti-Rootsi), mis valmib Soome Vabariigi 100. aasta juubeliks. 2017. aasta alguses pälvis Lembit Ulfsak riikliku kultuuri elutööpreemia.

Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Eesti Filmi Instituut
Eesti Teatriliit
Eesti Kinoliit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Filmitööstuse Klaster
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Pimedate Ööde Filmifestival
Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia lavakunstikool
Kultuuriministeerium