Meie hulgast on lahkunud Eesti teatri viimase poolsajandi suurkuju: näitleja, lavastaja, teatrijuht ja tunnustatud pedagoog Kalju Komissarov.

Tallinna Pioneeride Palee kooliteatris tärganud teatrihuvi viis Kalju 1964. aastal otse koolipingist Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu tudengiks. Kaljul vedas õppejõududega: Voldemar Panso, Leo Kalmet, Helmi Tohvelman, Grigori Kromanov, Vello Rummo jt. Ta hindas neid ja nende kaudu teatrikoolist saadud õpetust väga kõrgelt ja küllap seepärast kujuneski temast Eesti teatriloo üks suuremaist Õpetajaist. Oma elu viimased kolmkümmend aastat pühendas Kalju Komissarov esmajoones just teatripedagoogikale, olles 1984-1996 Toompea teatrikooli õppejõuks ja juhatajaks ning alates 1996. aastast kuni surmani Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna sisuliseks juhiks ja arendajaks.

Lisaks juhendatud neljateistkümnele näitlejate lennule annab Kalju pedagoogitöö sisulisest suurusest ja viljakusest tunnistust kasvõi tõsiasi, et eesti teatrite tänastest juhtidest on kaheksa Kalju Komissarovi vahetud õpilased, neile lisandub veel terve rida meie teatripilti hetkel aktiivselt kujundavaid lavastajaid. Lavastama ja teatreid juhtima on asunud juba ka Komissarovi õpilaste õpilased, mis annab tunnistust sellest, et me võime päris kindlasti öelda, et Panso koolkond elab tänases eesti teatris edasi Komissarovi koolkonnana.

Kaljul vedas ka kursusekaaslastega: Jaan Tooming, Raivo Trass, Mari Lill, Katrin Karisma, Andres Ots, Ago Roo jt. Tänu sellisele kooslusele lõpetas lavakooli III lend meeldejäänud diplomilavastustega ning tema poolt loodud esimene suur näitlejatöö – kaval ning hämmastavalt elutark Lukaa M. Gorki näidendis “Põhjas” (lavastaja G. Kromanov) – on tänaseni silme ees kõigil, kel seda lavastust õnnestus näha. Komissarov oli hiilgavalt ümberkehastuv näitleja, kelle isiksuslik võlu ning hingest tulnud sõnum pani elama kõige raskemad ja vastuolulisemadki rollid. Matiesen M. Undi “Peaproovis”, uurija G. Džagarovi “Prokuröris”, grimmita ja portreegrimmis Lenin M. Šatrovi näidendites “Sinised hobused punasel luhal” ja “Nii me võidame”, Jedigej Tš. Ajtmatovi lavaversioonis “Ja sajandist on pikem päev”, Danton R. Rollandi “Dantoni surmas” ning Martin Dysart P. Shafferi näidendis “Equus”, mis jäigi tema viimaseks suuremaks teatrirolliks. Kalju Komissarovi poolt laval loodud kangelaste nimekiri asetab ta vaieldamatult eesti suurte näitlejate hulka.

Rohkem mängida ei andnud paraku mahti teatrijuhi ja lavastaja kohustused. Kalju oli ENSV Riikliku Noorsooteatri peanäitejuht (1974-1986), Ugala teatri lavastaja (1986-2000) ja peanäitejuht (1989-1991) ja Endla teatri kunstiline juht (2013-2014). Oma lavastajaristsed sai Komissarov Vello Rummo assistendina diplomilavastuses “Humalakorjajad”. Esimeseks iseseisvaks tööks teatris oli Heljo Männi “Sabata krokodill” (Noorsooteater, 1972), millele järgnes tollases teatripildis üsna skandaalne armastusmuusikal „Oliver ja Jennifer”. Olles olnud oma õpetaja Grigori Kromanovi assistendiks filmi “Viimne reliikvia” juures, suunati Komissarov tööle aga hoopis “Tallinnfilmi”, kus möödus tema lühike, kuid tormiline filmirežissööri karjäär. Komissarovi käe all valmisid filmid “Valge laev”, “Metskapten” ja “Tavatu lugu” ning hetkeks oli Kalju suure Nõukogude Liidu kõige noorem ja kõige viljakam kinorežissöör. Sellele järgnes Eesti tollase kuumima teatri – Noorsooteatri – juhtimine.

Möödunud sajandi 70-80ndad aastad olidki Komissarovi kui lavastaja tähelennu aastaiks. Kümnekonna aasta jooksul valmisid Noorsooteatris ja Ugalas eesti teatrikunsti kullafondi läinud lavastused “Protsess”, “Peaproov”, “Prokurör”, ““Hamleti” lavastamine Alam-Kolka külas”, “Sinised hobused punasel luhal”, “Armas õpetaja”, “Optimistlik tragöödia”, “Silmast silma kõigiga”, “Vennad Lautensackid”, “Ja sajandist on pikem päev”, “Nii me võidame” ning Kalju esimeste õpilaste, lavakunstikooli XIII lennu (Nüganen, Eespäev, Jääger, Simmul, Kalda, Reemann, Noormetsad, Tamm, Talvik, Dvinjaninov, Toompere jt), vaimustavad diplomilavastused “Punktist A punkti B“, “Hamlet“, “Oklahoma“ ja “Kolm õde“.
See oli aeg, kui Komissarovil oli kellega ja mille vastu võidelda. Kõik need lavastused rääkisid vaba mõtte ja igasuguse sisulise sotsiaalsuse lämmatamisest totalitaarse režiimi tingimustes. Komissarovi tolleaegne kunstiline looming oli tegelikult suureks karjeks, mis tipnes Eesti Teatriliidu asutamiskongressil 1987. aasta novembris tema ettepanekuga kutsuda kokku Eesti loomeliitude ühispleenum ja rääkida suud puhtaks sellest, mis Eestis ja eestlastega toimub. 2. aprillil 1988 ütles Komissarov Toompea lossi saalis vast tol hetkel kõige vapustavamana rahva hulka läinud lause: “Kallid inimesed! Me ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima!”

Pärast taasiseseisvumist ei vahetanud Komissarov oma tohutut sotsiaalset kapitali häälteks mitte ühtedelgi valimistel. 2001. aastal ütleb ta intervjuus “Lavastajaraamatule”, et ei osale mitte üheski liikumises, on sellest kõigest väljas. Ei tegele poliitikaga mingil tasandil ja et ainus asi, mis teda tegelikult huvitab, on kool.

Formaalselt oli see nii. Tegelikult säilitas Kalju Komissarov oma väga madala ühiskondliku valuläve kuni lahkumiseni. Ta oli inimene, kel polnud põhjust häbeneda midagi oma elus tehtust ja kes põhimõtteliselt ei sülitanud oma minevikule näkku, sellepärast austasidki teda nii sõbrad kui vaenlased.

Kalju Komissarov lõi üle saja lavastuse, ta oli ENSV rahvakunstnik, Eesti Vabariigi Valgetähe III järgu teenetemärgi kavaler ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor. 2015. aastal pälvis Kalju Komissarov riikliku kultuuri elutööpreemia.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (Posti 1, Viljandi) fuajees on alates 7. märtsist avatud mälestuste- ja kaastunderaamat, mis jääb avatuks kuni Kalju Komissarovi ärasaatmiseni.
Kalju Komissarovi ärasaatmine Viljandi krematooriumisse toimub 19. märtsil kell 14.00 Ugala teatrist. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.