Lahkunud on Eesti Näitlejate Liidu auliige, teatripedagoog, teatrilooliste raamatute autor Inna Taarna.  

Sõjaväelasest isa ning koreograafi ja tantsupedagoogi Nadežda Taarna peres sündinuna sai ta esimesed lavakogemused lapsena Narva Teatris, kus tema ema töötas. Tantsijana tegi ta kaasa Teise maailmasõja ajal Uljanovskis ning Eesti Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis 1943-44. Tantsijakarjäär jätkus ka pärast tagalast naasmist 1944-46 Estonias. Plastilisus ja hea liikuvus oli talle omane ka hiljem näitlejana.

1949. a. lõpetas ta sõjajärgse Eesti esimese teatrikooli – Eesti Riikliku Teatriinstituudi
I lennu. Esimeste eesti näitlejatena said siit kõrghariduse diplomi ka kursusekaaslased Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Ellen Kaarma, Heikki Haravee, Ellen Alaküla, Evald Tordik jt. Erialaõppejõududeks olid parimad – tollased teatrijuhid Leo Kalmet, Ants Lauter, Priit Põldroos, Andres Särev jt. Lõpetamisel asus Inna Taarna tööle Draamateatrisse, kus ta töötas 1976. aastani, olles mitmete lavastuste juures lavastaja assistendiks..

Rollidest väärivad esitõstmist Eboli (Schilleri „Don Carlos“), Rosalind (Shakespeare’ „Nagu teile meeldib“), Tüdruk rohelises (Ibseni „Peer Gynt“), Maša (L. Tolstoi „Elav laip“, lavapartnerluses Ants Eskolaga), Shakespeare’ Kleopatra ning Aino Kallase „Mare ja ta poeg“ nimiosa.  

1973-1988 oli Inna Taarna hinnatud ja austatud õppejõuks Tallinna Pedagoogilise Instituudi (Tallinna Ülikool) režiikateedris.Tema õpilased töötavad praegu edukalt televisioonis, raadios ja teatrilaval. 

Oma esimese teadmise teatrikunstist said tema käe all Elmo Nüganen, Allan Noormets, Andres Noormets, Carmen Mikiver jt. Ta oli oodatud toetaja ja arvustaja VAT Teatris, mida veavad tema õpilased Aare Toikka ja Tiina Rebane.

Teatri jäädvustajana on ta koostanud raamatud Ilmar Tammurist (1997), oma abikaasast Kaarel Karmist („Lehitsedes töölehekülgi“, 1983, „Mu hing on tuline kui laava …“, 1990). Ta on Eesti teatrihariduse järjepidevuse fikseerija („Eesti Näitlejate Liit“ 2004),  Eesti teatrikoolide raamatusarja põhiautoreid („Tallinna Konservatooriumi Riiklik Lavakunstikool“, „Tallinna Teatrikool“, mõlemad 2002). Meisterlikult ja täpselt iseloomustab ta oma kaasteelisi – lavapartnereid raamatus „Draamateatri kuus tippnäitlejannat“ (2004).

2004. a. autasustati teda Eesti näitlejakoolituse ajaloo uurimise ja mitme teatriraamatu eest Priit Põldroosi nimelise auhinnaga.     

Raamat Andres Särevist, mis sündis koostöös Iivi Lepikuga, ilmub nüüd  järelhüüdena. 
Mälestusteraamat “Vaatan ajas tagasi” (2003, koostaja Lea Arme) toob esile aastate jooksul  kogunenud materjale, isiklikke mälestusi, uurimusi, hilinenud kirju lahkunud kolleegidele.

Inna Taarna kolleegid ja õpilased mäletavad teda äärmiselt otsekohese, harimatuse ja rumaluse suhtes sallimatuna. Kuid oma õpilaste käekäigule südamega kaasatundja, kaasamõtleja ja ikka nõuandjana.
„Oma mõtteid võib ja peab välja ütlema siis, kui kaalul on teatri elu. Oma teatri ja selle hea nime eest tuleb võidelda“ – see Õpetaja nõuanne on ajatu.

 

Inna Taarna ärasaatmine on 7. veebruaril kell 13.30 Pärnamäe kabelis.

 

Eesti Draamateater
Tallinna Ülikool
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Näitlejate Liit 
Eesti Teatriliit