Suure liberaali lahkumine 

Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, 4 lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatriraamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“ 

Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatriprofessionaale. 

Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erinevamaid. Normet tõi õppekavasse uusi kunstisuundi ja kõige erinevama taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal. 

Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid. 

Pärast GITIS-e lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991). 

Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi ka lavastajana nii Eesti teatrites kui välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT Teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis). 

Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“. 

Ingo Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001). 

Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti. 

18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13, matusetalitus algab kl 13.30.