21. september 1937 – 29. oktoober 2017

Tõetunne. Lahkumistunnil kerkis paljude kolleegide, sõprade, õpilaste, vaatajate mällu see ükskülalik joon. Püüd elada ja mängida endast parimat andes, oma töö ja kaasteeliste vastu lugupidamist tundes, tõde ja täpsust taotledes, nõnda, et sellesse mahuks samas kõik loomuldasa inimlik, elu komöödia ja tragöödia, siiras naer ja hinge valus tundlikkus. Aarne Ükskülat on tema lihtsa loomuse juures nimetatud aristokraadiks eesti näitlejate hulgas – lisaks erakordsele andele märgib see ka tema usaldusväärsust. Näitlejana,

õpetajana, kolleegina.

1957. aastal oli Tallinna Konservatooriumis loodud lavakunstikateeder ja selle esimesse lendu astus pärast aastast Pedagoogilises instituudis õppimist ka Aarne Üksküla. 1961. aastal lõpetanud esimene lend noori näitlejaid tõi eesti teatrisse professionaalse ja värske mängulaadi. Esimeseks, Ükskülale armsaks jäänud töökohaks („kodutareks“, nagu ta hiljem kord ütles) sai aastail 1961–68 Rakvere Teater. Noor näitleja sai kohe väga palju ja väga mitmekesist tööd ning tuule tiibadesse. Rollide hulka mahtusid nii Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulma“ nimiosa kui ka Saint-Exupéry ja Raidi „Väikese printsi“ Lendur, Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ Malvolio ja Brechti „Hea inimene Sezuanist“ Wang. 1968–78 olid juba meistriaastad Endlas: Delaney „Armunud lõvi“ Frank, Ibseni „Naine merelt“ doktor Wangel, Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ Niilas, Molière’i „Tartuffe’i“ nimiosa, Brechti ja Weilli „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie, Williamsi „Iguaani öö“ Lawrence. 1982. aastal mängis Üksküla tele-„Pisuhännas“ unustamatuks Vestmanni Vestmanni uulitsast, veidi varem kehastas ta Endlas aga hoopis omamoodi Tiit Piibelehte. Pärnu teatris sündis ka roll, mida võib nimetada nii Üksküla enda teatrielu kui ka kogu eesti teatri üheks mööndusteta tipuks: Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“ George (1977). Terav, peen ja mitmekihiline ning sellisena inimlikult äärmiselt tõetruu portree tänapäeva inimese eksistentsiaalsest ummikust, enesehävituseni ulatuvast armastuseigatsusest, tõe ja mängu piirist vapustas nii vaatajaid kui ka teatri tegijaid, tagantjärele on lavastust ja Üksküla rolli nimetatud ilmutuslikuks kogemuseks, kui võimsa

elamuseni võib ulatuda psühholoogiliselt täpne näitlejakunst.

Endlale järgnesid õpetaja-aastad. Üksküla töötas EMTA lavakunstikoolis (vaheaegadega) 1978–2000, oli 1978–82 kateedri juhataja, aastast 1998 professor. 1997–99 oli ta Eesti Humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. Ükskülal kui tippnäitlejal oli, mida eriala kohta õpetada. Suurim võimalik kool oli tema partnerina mängimine – Üksküla oli koos oma õpilastega laval näiteks Makarenko ja Karusoo „Makarenko koloonia“ peaosalisena Noorsooteatris ja Anouilh’ „Antigones“ Kreonina nii Ugalas kui ka Theatrumis. Kõige suurema õpetusena on aga nimetatud tema isiklikku eeskuju, kontakti Üksküla

väärtusmaailmaga: see on respekt teise inimese vastu.

Draamateatri aastad 1985–88 ja 1993–2002 ning Vanalinnastuudio 1988–93 tõid mitmeid unustamatuid suuri partnerlusi, nagu Ita Everiga O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse“ ja Noreni „Ja anna meile varjud“, Jüri Järvetiga Simoni „Päikesepoisid“. Kursusekaaslase Mikk Mikiveri lavastuses, Kruusvalli „Vaikuse vallamajas“ Eesti jaoks pöördelisel 1987. aastal oli just Üksküla mängitud Gustav Kaljase kehastada ränk valik südametunnistuse ja oludega kaasamängimise vahel. Üksküla mängis Noorsooteatris, Ugalas, Theatrumis, Linnateatris, R.A.A.A.M.-is ja VAT Teatris, näitleja-mitmekülgsusel polnud piire, tollesse aega mahtusid nii säravad komöödiarollid (Jamiaque’i „Härra Amilcari“ nimiosa) kui ka absurd (Pinteri „Majahoidja“ Davies), maailmaklassika (Tšehhovi „Kolme õe“ Tšebutõkin) ja tänapäeva autorid (Russelli „Rita koolitamise“ Frank), eesti klassika (Tammsaare ja Lennuki „Wargamäe Wabariigi“ Pearu) ja debüüt (Kivirähki esimene näidend Eesti Draamateatris Mati Undi lavastuses „Jalutuskäik vikerkaarel“). Inimliku ja professionaalse küpsuse meistriteosed olid härra Maurus Tammsaare ja Nüganeni lavastuses „Tõde ja

õigus. Teine osa“ ja Bazarov ja Kirsanov Turgenevi ja Šapiro lavastuses „Isad ja pojad“.

Neile, kel Aarne Üksküla teatrilaval nägemata jäi, on ta kindlasti tuttav raadioteatri ning telelavastuste ja seriaalinäitlejana: „Wikmani poisid” ja „Ma armastasin sakslast”, „M Klubi” ja „Õnne 13”. Jäävad tema filmid, näiteks „Ühe suve akvarellid“, „Naine kütab sauna”, „Pisuhänd”, „Vana Daami visiit”, „Üks mu sõber”, „Elavad pildid“. Üksküla häälega jääb alati

rääkima Kingpool „Naksitrallides“ ja tiigrite juht „Jääajas“.

Kultuur on mälu. Me mäletame. Me kindlasti mäletame Aarne Ükskülat, sest ta on lahutamatu eesti teatrist ja eesti kultuurist. Ükskülalik puhtus, selgus, partnerlus, huumor, headus on Eesti teatri jaoks – ja tegelikult ju Eesti jaoks – oluline igavesti ning me hoiame seda tänulikult oma mälus, mõttes ja teos.

Eesti Draamateater
Rakvere Teater
Endla Teater
Tallinna Linnateater
Theatrum
Vana Baskini teater
VAT Teater
R.A.A.A.M.
Ugala
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Kinoliit
Eesti Rahvusringhääling
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium